Linnar Priimägi: mil määral suudab ühiskond leppida uue vaimuaristokraatia tekkega?

Linnar Priimägi. Foto: Madis Sinivee

Demokraatia kehtestab kõikide võrdsuse seaduse palge ees. Aga lehed lendavad eriti maialt peale nn prominentide vääratustele. Kaugel sellest, et nood kõik annaksid välja suurkuju mõõdu, aga pisuke parastus lihtlugeja hinges ikka liigatab, kirjutab kultuuripsühholoog Linnar Priimägi.

Miks pidi mingi taani arst hiljuti ajalehes teatama: «Napoléon kannatas juba noorest peast kuseteid ümbritsevate kudede kroonilise kokkutõmbumise, krimpsunud kusepõie krooniliste nakkuste, neeruhaiguse ja obstruktiivse nefropaatia all, mis tõidki viimaks endaga kaasa saatuslikud komplikatsioonid.» Mis ta sellest postuumsest anamneesist kasu sai? Mida sai Napoléon? Ainult keskpärase vaimupiiriga lugejad said tunda vaikset kahju- ja võidurõõmu, et näe, ajalooline suurkuju sarnaneb meiega, pole ta parem midagi, kuseb samamoodi!

Kuid tollestsamast Napoléonist ütleb Austria filosoof Egon Friedell: «Keskpärasuse võidus geeniuse üle pole iialgi midagi ülendavat, ka siis mitte, kui see geenius on deemon…»