28. augusti karikatuur

FOTO: Urmas Nemvalts

Kellele on kasulik, et väga paljud muu päritoluga inimesed ei saaks riigikeelt suhu? Ainest niimoodi küsida leidub Eestis kahetsusväärselt palju. Ka tänases lehes tutvustatav riigikontrolli värske audit toob selle huulile.

Jutuks olev küsimus on retooriline. Ent kui jutt käib parlamendierakondadest, siis pole selle enesestmõistetav vastus «mitte kellelegi». Vastupidi: status quo hoidmine säilitab neile kõigile võimaluse poliitilist punkti noppida ja oma (potentsiaalsed) toetajad õigel hetkel kuumaks kütta.

Keskerakonnal on kakskeelne haridus, mida kaitsta. EKRE-l on kakskeelne haridus, mida tampida.

Opositsioonis olev Reformierakond saab samuti sellise haridussüsteemi jätkumist mugavalt rünnata ja end vastavalt vajadusele Keskerakonnaga vastandada.

Sotsid, kelle leksikast sõnapaar «venekeelne valija» sugugi ei puudu, saavad sama mugavalt kinnitada, et nad on muukeelsete inimeste eest väljas. Ent ka nende valitsuses olles polnud keeleõppe valdkonnas märgata suuri selgeid samme.

Teise pensionisamba reformi eest võitleva Isamaa jaoks ei paista muid teemasid siin riigis praegu üldse olevat. Aga kui jutt läheb kodakondsus- või migratsioonipoliitikale, rakendatakse kiiresti vankri ette argument: «Vaadake, kui palju meil on umbkeelseid inimesi!»

Millega on seletatav, et väikses ja õhukeses riigis korraldab täiskasvanute riigikeele õpet viis (!) ministeeriumi, kusjuures nood tunnistavad, et omavaheline koostöö on puudulik?

See kirjeldus võib tunduda ülearu konspiratiivne. Kuid küsigem siinkohal: millega on seletatav, et väikses ja õhukeses riigis korraldab täiskasvanute riigikeele õpet viis (!) ministeeriumi, kusjuures nood tunnistavad, et omavaheline koostöö on puudulik?

Riigikontrolli audit on seni tehtu – või õigemini tegemata jäetu – suhtes karm. Keeleõppe killustatus on sedavõrd suur, et kuigi üksmeelse tõdemuse järgi on täiskasvanute keeleõpetajaid puudu, pole riigil arusaama, kui palju. Seda ohtu, et neid ühel päeval liiga palju saab, muidugi pole, sest niisuguste õpetajate koolitamisega süsteemselt ei tegelda.

Ilmselgelt puuduliku rahastuse ja selle vähesegi koosnemine arvestataval määral Euroopa Liidu fondidest on aga lihtsalt piinlik. Jääb vaid üle nõustuda riigikontrolör Janar Holmiga, kes ütleb: «Selle teema puhul võiks meil olla ikka niipalju rahvuslikku eneseuhkust, et me ei lase meie enda riigikeele õpet osalt kinni maksta sakslastel, prantslastel, itaallastel ja teiste Euroopa teiste riikide maksumaksjatel.»

Ent enda kiruma unustamise asemel tuleb pakkuda lahendusi. Esimene tahk, mis sirgeks ajada, on keeleõppe selge vastutaja ja eestvedaja paikapanemine. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps avaldab tänases Postimehes ministeeriumi nimel valmidust taas juhtroll võtta, aga lisab kõige eelöeldu taustal kurjakuulutavad sõnad: «... kuid mõistagi tuleb seda teemat kõigepealt põhjalikult arutada.»

Arutatagu. Ja otsustatagu. Õige aeg oli põlvkond tagasi.