Mart ja Martin Helme.

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix

Kui meie poliitikas on üks pool, kes välistab jagatud väärtuste miinimumi, siis võibki juhtuda, et need, kes varem sellega ei nõustunud, hakkavad Reformierakonna mõõdukat poliitilist korruptsiooni taga igatsema, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Uuringud kinnitavad, et Reformierakonna toetus on tõusnud mägedele. Pole ühtegi märki, et see võiks kukkuma hakata. Milles asi? Ilmselt on meil hulk kriitilisi valijaid, kes ei samasta end ühegi erakonnaga, kuid otsustavad valimistel või küsitlusele vastates selle järgi, milline valik võiks nende meelest olla kõige vähem halb. Tuttavatega poliitikast kõneldes kohtan üha enam neid, kes ütlevad, et pole varem Reformierakonda toetanud, aga kui see lõputu õudus edasi kestab, ei jää ju muud üle.

Pärast seda, kui ekrelik uuskeelsus tõi lavale «globalistid, tolerastid ja liberastid» ning igasugune diskussioon muutus tavatult räigeks, tundub isegi pentsik võtta ette Reformierakonna kunagised vead ja möödalaskmised. Ehkki ratsionaalse riigiehitaja seisukohalt peaksid just need küsimused olema kesksed. Näiteks kes vastutab totaalse valearvestuse eest idapiiri väljaehitamisel või millist kahju teeb võimu pikaajaline tsentraliseerimine ja regionaalpoliitika haprus?