«Tagantjärele targana polekski tohtinud vanematel inimestel teise pensionisambaga sellisel kujul liituda lubada. Näiteks 50ndates eluaastates liitudes polegi lootust pensionieaks sinna kopsakat summat koguda. Isegi kui II sammas oleks disainitud väga äkiliseks.»

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Olles kriitiline II pensionisamba plaanitavate muudatuste suhtes, peab tunnistama, et valitsusele tuleb olla tänulik kahe teo eest, mis korvavad optimistile ilmselt suures osas ka kaasnevad kahjud.

Üks neist on väga konkreetne ja praktiline abi kõigile neile, kes liitusid II pensionisambaga vabatahtlikult, kuid liiga hilja. On ju II pensionisammas kohustuslik vaid neile, kes sündinud 1983. aastal ja hiljem.

Nimelt on osa vabatahtlikult liitunutest väitnud, et ühinesid II sambaga pigem hoogsa müügitöö tulemusel ja läbi mõtlemata, mistõttu liiga lühikese kogumisaja tõttu on nende fondi kogunenud summa nii suur, et seda korraga välja ei maksta, ent nii ebameeldivalt väike, et maksetena laekuvad igakuised summad tunduvad naeruväärsed.

Tagantjärele targana polekski tohtinud vanematel inimestel teise pensionisambaga sellisel kujul liituda lubada. Näiteks 50ndates eluaastates liitudes polegi lootust pensionieaks sinna kopsakat summat koguda. Isegi kui II sammas oleks disainitud väga äkiliseks.

Niisiis neile, umbes kümnele tuhandele inimesele tekib tuleval aastal võimalus tilgutamise asemel kogu raha välja võtta ning sellele sobiv kasutus leida. Seetõttu tasub neil ka II pensionisambast väljamaksed kuni uue korra kehtestamiseni edasi lükata. Just väljamaksesüsteem on olnud II pensionisamba suurim kitsaskoht ning paistab, et selles osas tehaksegi lõpuks kaua oodatud muudatused, nii et tulevane pensionär ei sõltu kindlustusseltsi suvast. Muuseas, algusest peale süsteemi küljes olnud vabatahtlikus III pensionisambas saab igaüks ise otsustada, kuidas raha kasutada või välja võtta.

Mitte keegi teine peale sinu enda ei vastuta heaolu eest vanaduspõlves. Ka kõige paremal juhul ei hakka pension olema üle 40 protsendi viimasest sissetulekust.

Valitsuse teine tegu on küll tinglik, aga pikemas plaanis kõige olulisem. Valitsust tuleb tänada tulise arutelu eest, mis II pensionisamba ümberkorraldamisega kaasnes. Kuigi eelkõige Isamaa püüdis maalida I sambasse naasmisest pudrumägesid, reklaamisid pangad sajandi alguses samamoodi pensionifondiga liitumist, lubades pensionipõlve palmisaarel.

Tegelikkus on muidugi mõlemal juhul teine ning ei tasu uskuda ei poliitikut ega pankurit. Kasulik järeldus ongi, et mitte keegi teine peale sinu enda ei vastuta heaolu eest vanaduspõlves. Ka kõige paremal juhul ei hakka pension mitte kunagi olema üle 40 protsendi viimasest sissetulekust, pigem vähem. Igaüks, kes soovib ka eakalt väärikalt elada, peaks kas ise endale varusid koguma või tervist hoidma, et vähemalt osaliselt tööd rahulikus tempos ja võimalikult pikalt jätkata.