Els Heinsalu: teaduse alarahastus ja skeemitamine. Äkki hakkaks lõpuks ometi tegelikke probleeme lahendama?

Els Heinsalu Foto: KASPER MÄE/VIRUMAA TEATAJA

Miks Eesti teadussüsteemi tobedate reeglite, mõttetu bürokraatia, teaduse alarahastuse jms vastu täie jõuga ja ühiselt ei võidelda, küsib füüsik ja kolumnist Els Heinsalu Nurkse instituudi skandaali valguses.

Nendel, kes pole teadlased, on väga lihtne hukka mõista projektirahaga skeemitamist Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudis. Kindlasti on seda raske õigeks mõista. Aga teadlastel on toimunu põhjusi üsnagi lihtne mõista – see tähendab, neist aru saada.

Probleemi juured jõuavad taas sinna, et Eestis on teaduse rahastus liiga väike. Teadlased on alarahastatud ning peale selle puudub kindlustunne.

Teadlane, kellel praegu on projekt ja tänu sellele sissetulek, ei pruugi üle mõistuse tugevas konkurentsis uut projekti saada. Aga kust ta siis oma palga saab? Või arvataksegi, et teadlane elab siis mõnda aega õhust ja armastusest?

Jah, minister räägib küll baasrahastuse suurenemisest, ent olgem ausad: esiteks pole see piisav, et probleemi lahendada, ning teiseks ei jõua see tihti teadlasteni, sest «ülikoolidel on muidki muresid lahendada». Seegi osa baasrahastusest, mis jõuab ülikoolisisese instituudini, läheb tihti suures osas instituudi kütte- ja elektrikulude peale. Kui sellises olukorras hakkavad inimesed üht- või teistmoodi skeemitama, et kõik töörühma/instituudi inimesed ikka ellu jääksid ning iga kuu oma töö eest palka saaksid, siis pole siin midagi väga üllatavat.

Seega, kui tavaliselt on meil tegemist JOKK-skeemidega, mida on raske mõista, siis praegusel juhul skeem ei ole JOKK, aga olukorda ei ole raske mõista. See pole aga õigustus.

Aga JOKK-skeeme tehakse ka. Näiteks kuulutatakse aeg-ajalt välja konkursse, mille võitja nimi on sama hästi kui juba kirjas. Mõnikord ikka täitsa piinlikul moel. Näiteks on märgitud, millise numbriga personaalset granti peab konkursi võitja juhtima hakkama. Personaalse grandi juhti ei saa vahetada ja seega saabki konkursi võitja olla ainult selle grandi juht.

Mis mõte on sellisel konkursil?

Hetkel tegeletakse nagu ikka tagajärgede, mitte põhjustega. Probleemi juurte asemel asutakse tegelema võra kärpimisega, aga me teame ju küll, kuidas sellega on: uued oksad kasvavad asemele, kuni juured on sügavas mullas.

Aga juriidiliselt on sellisel juhul kõik korras. Ja tegelikult on mõningatel juhtudel ka suhteliselt arusaadav, miks selliseid konkursse tehakse: kui inimesel on oma rahakott (loe: grant) olemas, aga nõue on, et töölevõtmiseks peab toimuma konkurss, siis see konkurss ka tehakse.

Ma ise arvan, et võiks siiski teisiti. Või mida kardetakse? Kas paremat kandidaati?

Millest ma aga kohe kuidagi aru ei saa, on see, miks selliste süsteemi nõmeduste, tobedate reeglite, mõttetu bürokraatia, alarahastuse jms vastu täie jõuga ja ühiselt ei võidelda. Miks selle asemel, et seda muuta, paremaks teha ja siis ausalt elada, üritatakse süsteemiga kohanduda?

Mõttetud konkursid lihtsalt konkursi pärast, mõistusevastased või raiskamist soosivad projektireeglid. Tööajatabelid, mida teadlased päris ausalt niikuinii ei saa kunagi täita, kui tegemist on tõelise teadlasega, kes tegeleb oma tööga väga sageli väljaspool tabelis ette nähtud tööaega. Ja üldse: keda huvitab teadlase töötundide arv? Kas rohkem tunde on parem? Huvitab meid bestselleri kirjutamiseks kulunud tundide arv või midagi muud – tulemus?

Hetkel tegeletakse nagu ikka tagajärgede, mitte põhjustega. Probleemi juurte asemel asutakse tegelema võra kärpimisega, aga me teame ju küll, kuidas sellega on: uued oksad kasvavad asemele, kuni juured on sügavas mullas. Äkki hakkaks lõpuks ometi tegelikke probleeme lahendama?!

Vaatan siinkohal ülespoole. Allpool üritatakse lihtsalt ellu jääda, nii kuidas saab. Ega see ju eriti kedagi ei huvita, kuidas saab. Samas, igaüks peab enda eest ise ka seisma, isegi kui natuke teadust jääb seetõttu tegemata.