Andres Tarand ja Juku-Kalle Raid.

FOTO: Andres Haabu

Riigikogu IRLi fraktsiooni kuuluv parteitu Juku-Kalle Raid pidas täna rahvusraamatukogus MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik korraldatud konverentsil «Ausa Eesti eest!» ettekande poliitiku kodanikuargusest.

Mulle tundub, et viimaste aastate jooksul on meie ühiskonnas kõige kasutatavamad mõisted olnud kodanikualgatus, kodanikuühiskond, kodanikujulgus, kodanikuriik. Jne. Sõnast «kodanik» saab moodustada hämmastavalt palju liitsõnu, sealjuures aga ei tähenda liitsõnade moodustamine, et ka asja sisu alati selge oleks. Neid liitsõnu kipuvad tihtipeale kasutama kodanikud, kel on kodanikuühiskonnaga suhteliselt vähe pistmist, või kes sellest mõistest aru ei saa.

Aga uhke mõiste, vehkida saab hästi.

Ühest küljest saan tõesti tõdeda, et aktiivsust inimestel on, vabaühendusi peetakse, et kodanikualgatus, kodanikujulgus ja kodanikuühiskond tõesti eksisteerivad. Et näiteks meie presidendil on õigus, kui ta selliste asjade üle rõõmustab ja neile igal võimalusel osundab.

Aga kas tal on õigus?

Uuringu- ja konsultatsioonifirma Economist Intelligence Unit koostatud maailma riikide demokraatia pingereas on Eesti 34. kohal, olles võrreldes eelmise aastaga koha võrra langenud nõrgema hinde tõttu valitsuse tööle.

See tähendab, et osad meie kodanikest ei saa oma tööga hästi hakkama 165 riigi ja kahe territooriumi pingerida juhivad Norra, Island, Taani, Rootsi, Uus-Meremaa, Austraalia, Šveits, Kanada, Soome ja Holland. Võrreldes eelmise aastaga on Soome kahe koha võrra langenud.

Raportis, mis kannab alapealkirja «Demokraatia pinge all», viidatakse demokraatia langustendentsile kogu Ida-Euroopas.

Mul on tunne, et normaalse ja demokraatliku riigi tagavad riigi kodanikud – juhul kui neid ei segata, nende tegutsemisvõimalusi ei kitsendata, ei raskendata või juhul kui valitsevad jõud neid lihtsalt ära ei pahanda.

Mul on tunne, et hoolimata sellest, et suur osa kodanikkonnast mõtlevad nagu vabad ja normaalsed inimesed, eksisteerib meil kaigas kodanikuühiskonna kodarais ja see kaigas on meie poliitikkond. Vastukaaluks kodanikujulgusele ilmutab suur osa poliitikkonnast aasta aastalt järjest enam kodanikuargust: isemõtlematust, vaimunüridust ning soovi käänata pea peale elementaarsed väärtushinnangud. Ja seda teatava uhkuse, üldise hämamise ning üha kasvava parteidistsipliiniga.

Umbkaudu kümme aastat on poliitikas toimunud pidev ja vargne mentaalne stagnatsioon. Milles see väljendub? Tõsi, mitte selles, et riigis ei võetaks vastu seadusi või et eluke oleks kuidagi hoopis laokile jäänud, ent kõik asjad pannakse toime siiski näotult, vaikselt, kiirustades ning sordiini all, nagu trammitrassil kulgemine reisisaatja osavõtul.

Jättes tihtipeale kiirustamisega mulje just oma kodanikuargusest – umbes nagu kartis parteitöötaja Raik Daume ühes Teet Kallase raamatus: teeme kiirelt ära, sest muidu – pidades silmas kaaskodanikke – kurat, saavad teada, saavad aru ja löövad maha.

Stagnatsioon omakorda kipub ennast ikka põlistama, see tähendab, looma omaenda hierarhiat, tõekspidamisi, rangeid võimukoridore ning «asjad käivad nii ja punkt» mõttestiili. Või JOKK käitumist.

Millest välja pääseda on iga aastaga järjest raskem.

Mäletate, ajal, kui Eestile valiti suhteliselt napilt üks kenade lokkidega president, ronisid justkui tarakanid seinapragudest välja kõik kunagised aparaadi- ja parteitöötajad. Mõned aastad peidus ja haudvaikselt püsinud seltsimehed said korraga aru, et käes on nende aeg ja et märk on antud.

Teatud määral oli see naljakaski, kui tõtati tagasi võtma seda, mis selle kaadri arust jagamatult ja ainult nendele kuulus: võimu ja otsustamisõigust, privileege ja kohta eliidis.

Õigemini, tõtati tagasi võtma õigust moodustada eliit oma suvalisel äranägemisel. Kuna rahvas ja teisiti mõtlev kooslus on teatavasti loll, ei saa hakkama, neil pole valitsemiskogemust, elutarkust ja mida kõike veel.

Paljud meist imestasid tekkinud déjà vu üle: ja otse loomulikult ei uskunud mitte ükski terve mõistusega kodanik, et üks parteilane teisele mingil moel avalikult vastu vaidlema hakkab. Sellised asjad klatiti kodanikuarguse korras ära kusagil polsterdatud koridorides, väljaspoole aga naeratati ühtselt ja ilma igasuguse eriarvamuseta.

Kas ma olen väga paranoiline, kui küsin, et mulle tundub, nagu oleks tänast päeva kirjeldatud minevikus juba näinud?

Kas ma olen väga paranoiline kui väidan, et poliitikkonnas maad võttev kodanikuargus, see on enesesse sulgumine ning parteiklubinduse tekitamine, on siin juba õitsenud.

Olen ma üleliia paranoiline, kui pingutan kõrvu, ent kuulen parteidest endast vaid mõnd üksikut häält ülbe meinstriimi vastu, käitumisstiili vastu, mis kindlustab ennast meeleheitlikult, kuna kardab kodanikku?

Ja mis siin rääkida staažikatest ja ettevaatlikutest poliitikutest.

Millal te kuulsite noorpoliitikute suust viimati mõnd omaenda parteile oponeerivat seisukohta? Millal nägite viimati mõnd kodanikku partei kanakasvandusest, kes avaldab rahulolematust või räägib täie aru ning veendumusega asjadest, mis peaksid riigis teisiti käima, mitte ei ürita parteiliselt maha müüa mõnd oma kokkukeeratud solki?

Mis jama see on, et kõik käib nagu kommunistlikus hüüdlauses, kus ühed ei saa ja teised ei suuda?

Ma pole ainuke, kellel tekib poliitikat vaadates korrektse soomaastiku tunne: astud ja vajud.

Ja huvitaval kombel on kõige soisemad ninad tänases poliitikas just noored, kel ei piisa julgusest ega selgetest ideedest, küll aga on nad rõõmsasti nõus kasvama ühes või teises parteikasvuhoones nagu tavalised Luunja kurgid, võimaluse korral aga kasvuhoone enda kätte haarama, jõe tagurpidi jooksma panema või tegema midagi muud sellist, mis läheb täiesti kindlasti vastu tema enda kunagise kandidaadiplakati, põhiprogrammi või lobaga kohtumisel valijatega.

Kodanikuargus ei luba hiljem ka üles tunnistada ja see meenutab omal kummalisel kombel vene ratsaväelase Vladimir Littaueri mälestusi I maailmasõjast, kui ta kirjutas: «Nagu iga teine armee siin päikese all, me rüüstasime ja hävitasime, ja vihkasime hiljem selle omaksvõtmist.»

1990. aastate poliitikas oli julgeid unistusi. Vast ka sellepärast, et peale taasiseseisvumist hoidis kunagine võimul olnud ollus suu targu ja ettevaatlikult kinni.

Eksperimenteerimisjulgust – mitte mõne oma firma, vaid riigi nimel – leidus samuti. Eripärasust ja originaalsust ka. Suuri ideidki, mis tänasel hetkel külastavad poliitikute päid enamasti harva.

Uue sajandiga on Eestis valitsema hakanud – ja kümme aastat trooninud – maotu keskpärasus. Teinekord tundub, et vanad sägad – ehkki toimetavad riigis juba rohkem kui 20 aastat – on mingil moel isegi mõtterohkemad, kui partei lastetubadest reaalpoliitikasse pritsitav triigitud ollus.

Mis siis noortel viga on? Miks hakkab vaimne koolemine ning soov iga hinna eest mitte julge olla peale enne, kui vaim üldse valmiski saab?

Kas siis meie poliitikkond hiilgab tõesti vaid olematu iseseisva mõttesüsteemiga? Ning kuna nad ennustavad oma tulevast karjääri millimeetri täpsusega, saavad nad juba verisulis küünikutena aru, et parteiliini on vaja ehitada, mitte selle vastu kobiseda – muidu hiljem kohta ei saa.

Miks see nii on?

Aga sellepärast, et nad on läbi närinud. Nad on läbi närinud, et kui sa oled parteiliselt sirge, piisavalt ümmargune, lakeilik, piisavalt kodanikuarg, liigutad ajusid salaja, saad sa päeva lõpul oma kolleegidelt autasuks hea hinde ja mõne vingema ameti.

Sealt on omakorda – jalgadega karjerismiredelil hasartselt tõmmeldes – võimalik roomata edasi uuematesse kõrgustesse. Ning saavutada tulevik, kus SINUGA EI SAA ENAM MIDAGI EBAMEELDIVAT JUHTUDA, kuna sul on partei kaitse peal.

Head sõbrad, minu arust on üks kõige ogaramaid kodanikuarguse ilminguid «demokraatiat arendav» moodustis «DASA», järjekordne hullus, kus kodanikuühiskonnale eelistatakse kodanikuargust ning parteid.

Kui Eestis on tõesti vaja demokraatiat arendada – ja ma usun, et viidates viimastele uuringutele seda on – peaks seda tegema kodanikud. Ilma parteide ja parteilike niiöelda moodustisteta.

Olge ometi DASA, head parteilased. Olge kohe täitsa vait mõnd aega.

Ise pean kõike eeltoodut arvesse võttes avaldama soovi liituda MTÜga Vaba isamaaline kodanik., et rääkida kodanikuühiskonna eest ilma DASAta, mis tõlkes tähendab parteilist vaikust ning tüüpilist kodanikuargust.