Juhtkiri: kahe trendi kokkupõrkekoht

Leekides Amazonas. Foto: BRUNO KELLY/REUTERS

Planeet Maa põeb kahepoolset kopsupõletikku, mis läheb iga päevaga üha hullemaks. Maailma kopsudeks nimetatavas Amazonase vihmametsas, kust pärineb viiendik atmosfääri hapnikust, lõõmavad seninägematud põlengud. Ja nii juba kolm nädalat.

Tänavu, jaanuaris ametisse astunud Brasiilia uue presidendi Jair Messias (sic!) Bolsonaro aastal, on põlenguid olnud hüppeliselt rohkem kui mullu. Poliitikut, kes jutlustab Amazonase «ärilise potentsiaali ära kasutamisest», esineb keskkonnavastaste sõnavõttudega, mida nähakse julgustusena tahtlikult nii-öelda tikku tõmmata, ja kes vallandas rahvusliku kosmoseuuringute keskuse juhi pärast seda, kui too avalikustas vihmametsade hävingu tegeliku ulatuse, süüdistavad praeguses olukorras paljud asjatundjad.

Kopsude kujundit jätkates võib öelda, et Maad on tabanud Bolsonaro viirus, kuid oleks liiga lihtne näha Brasiilias toimuvat ainult tema isikust lähtuvana. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks on jutuksoleva riigi sisepoliitika olnud kogu senise sajandi jooksul väga heitlik. Sellega käib käsikäes sama turbulentne majanduslik areng. Jair Bolsonaro valimine peegeldab seda, kuid mitte ainult.

Tuleb aru saada, et läänemaailma manitsused saastamisest hoiduda kõlavad mujal paratamatult õõnsalt, et mitte öelda silmakirjalikult – omal ajal saadi ju ise niimoodi rikkaks. Samuti ei tohi ära unustada nõudlust, mida vihmametsa alt välja põleva maaga rahuldatakse. Lõuna-Ameerika on muutunud energia- ja toidunäljas Hiinale – aga mitte ainult talle – ülioluliseks tarnijaks ning nõnda leitaksegi seal, et mida rohkem maad maapähkli, sojaoa või muu sellise alla panna, seda kasulikum see on, sest küll kogu see toodang ära ostetakse. Ja ostetaksegi!

Võib öelda, et Maad on tabanud Bolsonaro viirus, kuid oleks liiga lihtne näha Brasiilias toimuvat ainult tema isikust lähtuvana.

Bolsonaro sobitud ühte mustrisse Xi Jinpingi, aga ka Donald Trumpi, Vladimir Putini või miks mitte Matteo Salviniga. Kui ühelt poolt on maailmas tekkinud väga tugev kliima- ja keskkonnateadlikkuse liikumine, mis püüdleb isegi suhteliselt edukalt teatud konsensuse poole, siis ülalnimetatud seltskond esindab selle vastandit.

Seejuures näib, et mida tugevamaks muutub ühes maailmas ja miljöös keskkonnateadlikkus, seda tugevamaks muutub kuskil mujal vastuseis sellele. Mida rohkem esitab üks pool fakte, seda enam käib teine pool välja nõndanimetatud alternatiivseid fakte.

Niisiis võib Brasiiliat näha tandrina, kus kaks globaalset trendi on kokku põrganud. Ning selle lahingu pärast tuntakse põhjusega muret ka siin Eestis. Paarkümmend meeleavaldajat piketeeris eile Tallinnas Brasiilia saatkonna ees.

Aastaid tundus, et kuigi kogu lääs räägib kliimast ja keskkonnast, ei lähe see siin suurt kellelegi korda. Nüüd on teisiti. Isegi arvamusfestivali lõpuarutelul nõustusid erakondade esimehed teema kaalukusega.

«Päästke Amazonas, muidu hukkub planeet!» hüüdsid meeleavaldajad. Tõepoolest, kopsude alla vandudes pikka pidu pole.

Planeete on meil üks. Ja maailm on väike.