Kaur Maran: vett hägustavad jaanalinnud

Päeva karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

Täiuslikus maailmas peaksid rahva mandaadi saanud valitsejad otsuste langetamisel ja elluviimisel tuginema teadmistele, mida targad teadlased ja uurijad välja on selgitanud. Valima võimalikult vähe saastavad energiaallikad, lubama suuremaid arendusi vaid kohtades, kus see kohalikku keskkonda minimaalselt kahjustab jne.

Paraku on viimastel nädalatel ilmunud terve rodu uudiseid, mis näitavad, kui kaugel oleme sellest ideaalsest ilmast, kuhu valgustusajastu, avalik arutelu ja kõik muu teooriatest tuttav meid tooma pidi. Alles see oli, kui USA meedia kirjutas, kuidas president Donald Trumpi valitsusaja jooksul on USA geoloogiateenistuse uuringutest rääkivatest pressiteadetest kadunud viited kliimamuutustele. Isegi kui uuring käsitles konkreetselt kliimamuutuste mõjusid, leiab administratsioon, et avalikkusele sellist teavet kommunikeerida igal juhul vajalik ei ole.

Sel nädalal on paljude tähelepanu köitnud Brasiilias Amazonase vihmametsas möllavad metsatulekahjud, mis on eri hinnangutel haaranud

peaaegu 73 000 hektarit liigirikast vihmametsa. Kõik ajal, mil uus president Jair Bolsonaro on avalikult kuulutanud, et vihmametsa tuleb rohkem maha võtta ja põletada, et siis vabaneval maal majandust arendada – kasvatada karja ja rajada kaevandusi. Tegemist on populistiks nimetatud poliitikuga, kes ligi kuu aega tagasi vallandas oma tähtsaima kosmoseuuringute keskuse juhi, kuna too oli avalikustanud vihmametsa hävingu tegeliku ulatuse. Nii satelliidiandmete avaldamises kui ka metsatulekahjudes olid väidetavalt süüdi presidendivastased jõud.

Nagu eilse ja tänase Postimehe TTÜ projektisahkerdamise lugudest teada saame, ei ole ka teadlased kaugeltki täiuslikud, ning seda neilt oodata olekski lapsik. Kuid teadusliku info mahavaikimine on lubamatu. Kahjuks pole selline käitumine võõras ka meie praegustele võimukandjatele, kes on muu hulgas kuulutanud, et «teadlased veel vaidlevad», kas inimesed on kliimamuutustes süüdi, meenutades veidi Vene propagandast tuntud lähenemist, kus vaidluse käigus esitatakse hulganisti vastuolulisi teooriaid, nii et lõpuks tõtt justkui polegi ja kõik on võimalik.

Õnneks teame tänaseks, et erinevalt levinud arusaamast ei ole jaanalinnud nii rumalad, et hirmu tundes pea liiva alla peidavad, lootes, et ehk neid niimoodi ei märgata. Paraku ei ole sellist tarkust kõigile «rahvalt mandaadi saanud» isandatele jagunud.