Vasakult: professor ja OGI projektijuht Robert Krimmer, vilepuhuja Keegan McBride ja TTÜ rektor Jaak Aaviksoo.

FOTO: Digigovlab

«Tere. Mina olen Keegan, ma olen 26-aastane nooremteadur ja doktorant Ameerikast. Ma olen töötanud Ragnar Nurkse instituudis kolm aastat ja minu erialad on avaandmed, avalik haldus, avariik.»

Nii tutvustab ennast Postimehe eile avaldatud videos Keegan McBride, nüüd tuntud kui TTÜ vihjeandja. Ta räägib avameelselt oma motiividest. Muu hulgas sellest, kuidas tal diagnoositi selle aasta alguses kilpnäärmevähk.

«See pani mind mõtlema, mis on oluline ja mis mitte,» tõdeb McBride.

Harva on inimesed sedavõrd põhimõttekindlad ning valmis tulema oma nime ja näoga üldsuse ette probleemiga, millega seoses neil on nii palju kaotada. McBride riskis doktorikraadi, võibolla ka karjääriga. Tema eeskuju inspireerib teisi tegema seda, mis õige.

Ja siis on TTÜ rektor Jaak Aaviksoo selgitused, miks ei hakanud asjad liikuma pärast seda, kui Keegan McBride talle oma jutu silmast silma ära rääkis.

«Kui inimene ütleb mulle, et ta tahab säilitada konfidentsiaalsust, siis ma saan võtta kaudse vihje ja lasta seda siseauditil kontrollida. Kui vihje oleks olnud konkreetne, oleks saanud konkreetselt kontrollida,» väitis Aaviksoo eile pressikonverentsil. Ei vaja ütlemist, et see jutt ei kõla tegeliku olukorraga kokku. Rektor ei pruukinud seda nende sõnade lausumise hetkel teada või aduda, aga mängides seletusele, et allikas ei suuda oma juttu tõendada, tegi ta McBride’i puhul ülimalt vale otsuse.

Doktorandi vihje ei olnud hägune. Postimehe käsutuses olev salvestis kahe mehe kohtumisest sisaldab kummagi suust kõlanud lauseid, mis kinnitavad, et Aaviksoole ulatati kõik hoovad valemängu paljastamiseks ja lõpetamiseks.

Rääkimata sellest, et Jaak Aaviksoo on nüüdseks oma juttu mitu korda muutnud ja valetamisega vahele jäänud. Selle kohta saab üksikasjalikult lugeda tänase lehe uudistekülgedelt.

Kõigele sellele vaatamata näitas Aaviksoo ajakirjanike ees seletusi andes ja küsimustele vastates üles imetlusväärset enesekindlust. Ta ei ilmutanud vastu seina surutu närvilisust ega üritanud teemat nii-öelda tasalülitada, vaid vastupidi, tunnistas olukorra tõsidust ja väljendas soovi selgus majja tuua.

Mõnele võib rektor mõjuda seetõttu kõigi vastukäivuste kiuste veenvalt. Inimpsühholoogia on juba kord selline. Kuid me ei tohi Aaviksoo liimile minna. Oma käitumise ja võimuse kohta ajas ta eile sulaselget häma.

Nagu ka eilses juhtkirjas sai tõdetud: Aaviksool oli võimalus pettus paljastada, kuid ta valis teise tee. Ja kukkus läbi. Kuid avalikkus – ja Eesti teaduse hea nimi – ootavad ausaid ja tõeseid selgitusi. Ka instituudi juhtidelt, kes pole seni midagi öelnud. Kas on loota, et neid toob viimaks tänane päev?