Silver Meikar: Kremli torupoliitika internetis

Illustratsioon: PM, Urmas Nemvalts

Kreml ei sõdi mitte interneti vastu, vaid selle üle võimu saamise nimel. Eesmärk ei ole torusid kinni keerata, vaid need enda kontrolli alla saada, seejärel sinna oma toodang sisse toppida ning see soovitud suunas liikuma panna, kirjutab poliitik Silver Meikar.
 

Info ei ole gaas, mida saab sirgjooneliselt sihtmärgi poole suunata ning vajadusel kinni keerata. Käpardlikust internetipropagandast ei ole puutumata jäänud ka võimuvertikaali tipp.

Paljuski tänu Youtube’ile ei suutnud Kreml ära hoida Vladimir Putini võimsaimat mainekahjustust. Aastatepikkune töö macho-imago loomisel – kümned fotod ja videod palja ülakehaga galopeerivast kangelasest Putinist, hävituslennukit ja vormelit juhtivast võimsast Putinist, osavast jahimehest Putinist, Siberi mägijões ujuvast vaprast Putinist – varises kokku vilekoori ja hüüete «Putin välja!» saatel. Rahvas ei hoidnud ennast tagasi, kui peaminister olümpiakompleksis raskekaalu poksimatši järel poksiringi tšempioni õnnitlema ronis. Video kordusnäitamisel kanalis Rossija 2 oli heli ­eemaldatud, kuid tänu internetile ei suudetud sündmust kinni mätsida.

President Dmitri Medvedev on sotsiaalvõrgustikes populaarne – tema Facebooki kontol oli nädalavahetuseks kogunenud 369 000 like-klikki, tema säutse jälgis 741 000 Twitteri-kasutajat –, kuid toetust see suurendanud ei ole. Medvedevi postitus pärast laupäevast suurmeeleavaldust näoraamatusse on saanud ligi 8000 vaenulikku või vähemalt iroonilist kommentaari. On ka põhjust, sest president suutis ühte lõiku panna sõna- ja kogunemisvabaduse konstitutsioonilise tagamise, mittenõustumise meeleavaldajate loosungitega ning teate, et kõiki valimiste võltsimise kahtlustusi uuritakse. Meeleavaldajate põhiloosung nõudis just ausaid valimisi, seega on mõistetamatu, mida siis ikkagi uuritakse.

Veelgi halvemini läks tal Twitteris, kui tema lehele ilmus säutsuke, mille järgi kõik, kes nimetavad Ühtset Venemaad sulide ja varaste parteiks, on «suhuk...tud lambad». PR-meeskonna näod värvusid punasemaks kui Kremli müürid ja kiiruga kustutati sissekanne ära, kuid välja saadetud säutsu enam internetiavarustest kinni püüda ei suudetud. Ametlikult anti teada, et tegemist oli tööõnnetusega. Kremli internetiideoloog Konstantin Rõkov olevat oma arvamust esitades unustanud presidendi kontolt välja logida ning teda lubati selle eest ka karistada.

Huvitav, milline karistus aga ootab julgeid Vene valimisvaatlejaid, kes mobiiltelefonidega räigeid valimispettusi filmisid?

Venemaa kohta kehtib maksiim: mida paremad on võimu pilavad naljad, seda halvem on olukord riigis. Ning satiir, vähemalt internetis, on muutunud üha vaimukamaks ja paelunud üha suuremat publikut. Miljoneid vaatajaid on leidnud Putini üle ironiseerivad laulud ja poliitilised koomiksid – näiteks Rabfaki «Meie hullumaja hääletab Putini poolt». Blogija Aleksei Navalnõi loosung «sulide ja varaste partei» on saanud valimisvõltsimiste-vastase liikumise alusmõtteks.

Pole ime, et Vene siseministeeriumi tippametnik, kindralmajor Aleksei Moškov kuulutab lõppu internetianonüümsusele. Rossiskaja Gazetale antud intervjuus pidas ta sotsiaalvõrgustikke potentsiaalseks ohuks ühiskonna alustaladele.

Venemaal peaks nüüd juba olema 60 miljonit internetikasutajat. FOMi uuringus küsiti, millisest kanalist saadakse infot ja uudiseid. 92 protsendiga on jätkuvalt esikohal televisioon, sellele järgnes trükimeedia 28 ja alles siis internet 21 protsendiga. Mida nooremad vastajad, seda suurem on veebi tähtsus. Poliitilise sisuga info saamiseks kasutab internetti siiski vaid 19 protsenti inimestest. Ootan huviga järgmist uuringut, mis võiks näidata, kui palju on huvi poliitilise info vastu viimaste sündmuste ajel kasvanud.

Kindlasti oli sotsiaalvõrgustikel oluline roll autoritaarse võimu ühe alustala, hirmu vähendamisel. Vaid inforuumi lauskontroll võimaldab tekitada dissidentidel tunde, et samamoodi mõtlevaid kaaskodanikke on vähe. Enne valimistejärgset suurmeeleavaldust teatas üle 30 000 inimese Facebookis kavatsusest kogunemisele minna ning paljud julgesid ühineda just seetõttu, et oodata oli nii suurt väljaastumist.

Ausaid valimisi nõudvatest ja ka tänavatele tulnud inimeste hulgast veelgi üllatavam oli riigitelevisiooni suhteliselt objektiivne ja põhjalik sündmuste kajastamine. Näiteks tänu NTV laupäevastele uudistele said ka võrgumaailmast väljaspool eksisteerivad venelased teada, et Moskvas ja teistes linnades suurüritused toimusid. Võib-olla oli meeleavaldajate hulk tõesti nii suur, et seda lihtsalt ei olnud võimalik tähelepanuta jätta, kuid ikkagi liiga väike, et sellest rääkimine televisioonis võinuks revolutsioonipalli veerema panna.

Igal revolutsioonil on vähemalt kolm eeldust. Esiteks peab kriitilisel massil olema valus, teiseks peab neil kaduma hirm ning kolmandaks peavad nad uskuma alternatiivi olemasolusse. Venemaal on heal juhul olemas vaid pool neist eeldustest.

Araabia kevade võis valla päästa üks sotsiaal- ja tavameedias kajastust leidnud intsident, kuid selle juured olid palju sügavamal ehk inimestes võrsunud rahulolematuses. Sellise olukorra ärahoidmiseks püüavad mõned diktaatorid uinutada elanikkonda, pakkudes neile piisavat heaolu ja sotsiaalseid garantiisid.

Vene võrgustikes levinud valimispettuste tõestusmaterjal tekitas paljude seas pahameelt, kuid nende arv, kes ausate valimiste nimel on valmis loobuma hüvedest, ei ületa arvatavasti kriitilist massi. Samuti ei saa väita, et hirm režiimi ees oleks nüüdseks kadunud. Paljude elanike igapäevane heaolu on vahetult seotud inimestega, kes võltsimistele kaasa aitasid. Näiteks olid valimisjaoskondade juhtideks koolidirektorid, kohaliku võimu ja riigiettevõtete esindajad, valimiskaste «turvasid» aga korrakaitsjad. Nendega tülliminek võib tähendada töökoha kaotust, laste koolitee lõppemist või ka väljamõeldud põhjustel arreteerimist.

Kuid Venemaa kõige suurem mure on see, et puudub sisuline alternatiiv, mida ei paku kommunistid ega žirinovskilased. Läänemeelne opositsioon on lõhestunud ja nõrk (seda osaliselt ka endi süül). Kuid siiski on Putini monopol kõikuma löönud. Küsimus on selles, milliste meetoditega ta ennast maksma paneb. Massiline tsensuur on siiski väheusutav kas või seetõttu, et see halvaks äritegevuse. Elanikkonna ohjeldamiseks peab režiim suurendama lootusetust, ükskõiksust ja hirmu ning selleks on meetodeid küllaga.

Vene julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev märkis Argumentõ i Faktõs, et riik ei saa ignoreerida, kui internetti kasutavad kriminaalid ja terroristlikud rühmitused. Huvitavalt tõi ta virtuaalmaailma vajalike regulatsioonide eeskujuks ühekorraga nii USA kui ka Hiina. Venemaa veebireformiks tuleb ikka valida kahest suuresti vastandlikust lähenemisest üks ning karta on, et selleks saab olema pigem viimane.

Ennustan, et oluliselt suureneb nende julgeoleku- ja propagandatöötajate arv, kes mitte ainult ei jälgi võrgus toimuvat, vaid otseselt ka suunavad ja mõjutavad seda. Võimu huvides virtuaal­maailmas tegutsejaid kutsutakse trollideks ning üks nende ülesandeid on spinnida võrk täis režiimile kasulikku infot, nii et näiliselt vaba internet muutuks «spinternetiks». Igale vähegi kriitilisele artiklile ilmub kohe kümneid kriitilisi kommentaare «häältelt rahva seast», «head» Facebooki teated saavad kohe tuhandeid like’isid.

Siiani ei ole Kremli trollid just eriti edukad olnud. Kaks aastat tagasi andis Kremli noorteorganisatsioonide juht Vassili Jakemenko ülesande saavutada ülekaal ka virtuaalruumis. Sõltumatu politoloog Dmitri Oreškin kirjeldas pressikonverentsil nende töö viljatust: «Našistid, isegi kui neile maksta 100 rubla või isegi 500 iga artikli eest, ei suuda huvitavaid tekste luua. Sõltub see siis nende maailmanägemusest, kasvatusest või jumal teab millest. Kahe aasta jooksul on lakatud neid trolle tähele panemast. Internetis nagu igal vabal territooriumil eksisteerib konkurents. Võidavad need, keda on huvitav lugeda, ja kaotavad need, keda pole.»
Huvitavad tekstid ja saidid saab loetamatuks muuta küberrünnakutega või neid lihtsalt võrgust välja lülitades, nagu juhtus duumavalimiste päeval.

Küberrünnakutest veelgi lihtsam viis režiimikriitikat Vene suhtlusvõrgustikest välja juurida on politsei või omanike käsk. Selle aasta märtsis vastu võetud uus seadus annab võimuorganitele juba õiguse nõuda kohu loata teatud saitide sulgemist.

Oligarh Ališer Usmanov vallandas eelmisel nädalal Putinit solvanud fotode avaldamise eest talle kuuluva väljaande Kommersant kaks tipptegijat. Tema valdusesse kuulub ka 50 protsenti LiveJournali haldusfirma SUP aktsiatest. Gazpromi meediaüksus ostis hiljuti Rutube’i, Youtube’i Vene analoogi, ning tal on kontroll mitme teise võrgufirma üle. Võimuga tihedalt seotud äristruktuurid on edukalt eemaldanud vaba poliitilise mõtte traditsioonilisest meediast ning võivad sama teha ka oma online-keskkondades.

Internetti kui iha ja naudingute rahuldamise kanalit ei piirata, pigem vastupidi. Tsirkus kolib internetti ja pakub elanikkonnale piiramatult tasuta meelelahutust. Elu muutub paremaks, elu muutub lõbusamaks ja koos sellega uinub elanikkond ükskõiksusesse. Ning kui mõni ikka ei kaota lootust ja võitleb edasi, siis saab temast eduka näidisprotsessi peaosatäitja.

Ekstremistlikke tegevusi keelustav kriminaalseadustiku paragrahv 282 võimaldab vandenõusüüdistusega kohtupinki tirida mitte ainult üleskutse esitaja, vaid teoreetiliselt ka selle like’i või retweet’i levitaja.

1995. aastal võeti vastu SORMi (Система Оперативно-Розыскных Мероп­риятий) seadus, mis andis FSB-le õiguse monitoorida ja jälgida telekommunikatsioonivõrkudes toimuvat. Kui esialgu kogus SORM andmeid telefonivõr gus toimuvast, siis 1998. aastal sunniti kõiki internetiteenuse pakkujad (ISPsid) oma süsteemidele lisama tarkvara, mis võimaldas FSB-l ligi pääseda veebiliikluse sisule. 5. jaanuaril 2000. aastal, oma esimesel nädalal presidendiametis, andis Putin loa SORMi abil kogutud infot ja analüüse kasutada ka mitmel teisel riiklikul institutsioonil.

Ei tasu unustada, et internet on võimsam töövahend kui ükskõik milline KGB andmebaas. Lihtsalt ja kiiresti on võimalik saada ülevaade huvipakkuva persooni eluloost, tema mõtteavaldusest ning kõikidest sõpradest-tuttavatest. Koostöö tehnoloogiafirmadega tagab, et algoritm sõelub kohe välja võimalikud režiimile ohtlikud isikud.

Deutsche Wellele antud intervjuus väitis uurimisasutuse Conflict Studies Research Centre direktor Keir Giles, et detsembri alguses on tööle pandud süsteem, mis alarmeerib võimuorganeid kohe, kui internetimeedia tekstides kasutatakse spetsiaalsesse nimekirja kantud märksõnasid.

Peale selle vajab režiim tuumanupu kõrvale lülitit, mille abil saaks kas osa või kogu internetiliikluse kinni keerata. Ekspertide hinnangul saaks SORMi kasutada nii riikliku tulemüürina kui ka n-ö interneti väljalülitamise nupuna.

Ka siin võib näha sarnasust gaasitorupoliitikaga: ühtepidi soovitakse, et toru teises otsas istuks võimalikult palju tarbijaid, kuid nende heaolu sõltub konkreetselt vaid ühest kraanist, mis asub Kremli müüride vahel.