Ivan Makarov. 

FOTO: Erik Prozes/Postimees

«Sõna on vaba» on kahe küljega särk: kui sõnuja vaated presidendile passivad, siis jah, vaba. Kui ei ole meelt mööda, siis sõnuja ohustab demokraatlikku Eestit, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Igal inimesel on nooruse ajast jäänud mingid kustumatud mälestused ja ka loosungid. Nõukogude ajal sündinud nüüdseks vabadel Eesti Vabariigi kodanikel on ajju igaveseks raiutud näiteks sellised loosungid nagu Lenini või Trotski (vaidlused autorluse üle veel käivad) propagandistliku dekreedi pealkiri «Sotsialistlik kodumaa on ohus!».

Lugedes taasiseseisvust tähistanud presidendi kõnet Kadrioru lossi iseseisvuse taastamise 28. aastapäeval jäi mulje, et vanad ajad on ringiga tagasi jõudmas. Väide, et «isegi ühest juhtumist, kus poliitiku tahe ületab õigusriigiga seatud piirangud ja jõuab eesmärgile ebaseaduslikult, võib alata demokraatliku Eesti lõpp», just niimoodi kõlabki. Et demokraatlik isamaa on ohus.