Neeme Raud: Ema, siis nad varastasid meie tanki ka!

Neeme Raud Foto: Liis Treimann

Seekord oli taasiseseisvumisepäeva kõnedes imalat paatost varasemast vähem. Pigem sai kinnitust, et nii nagu paljud Eesti kodanikud on ka osa riigijuhtidest, sh president, segaduses, sest käimasolev poliitiline show kipub muutuma C-klassi filmiks, millel ei paista lõppu, ja vabandust paluv valitsus külalisteks, kes kuidagi ära minna ei taha.

Ma ise mõtlesin kolmapäeval aga sellele, kui palju läheb see kõik korda meie – nagu 20. augusti kõnedes kõlas, ühes ja ainsas Eestis elavatele – mitte-eestlastele. Pagulased, niipalju kui neid siia on tulnud, pagulasteks (huvitav muidugi, kas nad ka teavad, et neist on saanud osa pärismaalastest poliitikute mängukann). Aga meil on ju venelased, ja sugugi mitte vähe. Ning tundub, et osa neist ei saa seni aru, kus nad täpselt elavad.

Mul on eestivenelastest tuttavaid, kellega räägime eesti keeles Eesti asjadest ja eestimeelsusest. Kuid samas närib mind kahtlus, et nad on erandid (keda õnneks on üha rohkem, aga ikkagi erandid) üldises massis, kes kunagi Eestile «kvoodiga» peale lajatati.

Võib-olla eksin, ei tea.

Mõte läks selle teema peale juba mõni nädal tagasi, kui käisin sõpradega teletorni kohvikus päikeseloojangut vaatamas. Pärast jalutasime torni ümber ja läksime uudistama tanki, mis meenutab, kuidas just seal oleks meie taasiseseisvumisarter äärepealt läbi lõigatud.

Soomuki juures püüdis kõrv kinni ühe vestluse. «Ema, siis nad varastasid meie tanki ka ära,» hüüdis väike vene tüdruk. «Tihho!» («Tasa!») kamandas ema, otsekui poleks tahtnud, et neil kodus räägitav teiste kõrvu jõuaks.

Muidugi võib öelda, et laps alles ja ei tea veel palju. Aga samas öeldakse ka, et lapsesuu ei valeta.