Evelyn Kaldoja: kuidas suruda alla kurjus?

Evelyn Kaldoja Foto: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

See oli ilusal õhtul möödunud nädalavahetusel Tartu tänaval, kui ütlesin ühele sõbrale häälekalt midagi, mis tegelikult oli mõeldud vastutulijale. Ma ei ütle, mida, sest siis hakkaksin automaatselt otsima ettekäändeid, miks õelus oli õigustatud.

Tegelikult ei teinud vastutulija midagi, mis otseselt kahjustanuks mind või kedagi teist. Mul oli paha tuju ja elasin selle suvalise võõra peale välja. Minu pea tegeles järgmised paar päeva muude asjade taustal jätkuva eneseõigustusega tolles intsidendis. Kui inimene pole just psühhopaat, kes kurjuse külvamist naudib, siis ta üritab ikka enda vihapurtsatusele tagantjärele väärt ettekäände leida. Muidu on ju häbi. Protsessiga kaasneb otsitud meelerahu asemel jätkuv tigedus.

Loomulikult on olemas õiglast viha – kui keegi ei pea kokkuleppest kinni või sul jalgrattaga üle varba sõidab –, aga rohkem ringleb vist suvalist kurjust, mis levib aasta ringi nagu noroviirus parimal mandariinihooajal. Erinevalt kõhugripist, mis hiljemalt 48 tunni jooksul taandub ja siis paariks aastaks immuunsuse jätab, alustab kurjus pärast järgmisele ohvrile levimist uut elutsüklit ka levitajas, tekitades eelkirjeldatud ahistust nõmedusele ettekäände otsimisel.

Erinevalt kõhugripist, mis hiljemalt 48 tunni jooksul taandub ja siis paariks aastaks immuunsuse jätab, alustab kurjus pärast järgmisele ohvrile levimist uut elutsüklit ka levitajas.

Võib end muidugi lõpmata õigustada, rusikatega vehkida, sotsiaalmeedialõimedesse kedagi teist halvustavaid teravmeelsusi põimida ja samameelsetega tekkivat kurjusvendlust nautida. Kired möllavad ja mahlase postituse korral võtab pisike pahameel lausa klassiviha mõõdu.

Teisalt võib talitada ühe prantsuse-USA sotsiaalsete oskuste õpetaja kaunis karmi, aga efektiivse soovituse järgi. Kujutle, mida teeksid, kui teaksid, et sinu viha – õiglase või õigustamatu – objekt on raskelt haige, ise sellest veel teadmata. Inimelu haprust arvestades on see võimalik. Kas ikka ajaksid juuksekarva viimseni lõhki? Hõõruksid talle piinlikku eksimust nina alla? Tekitaksid stressi mõnitustega erinevate poliitiliste vaadete pärast? Äärmuslikul juhul keerutaksid üles nii tõsise avaliku häbistamise, et see toob kaasa nokkimise sihtmärgi äkksurma?

Kui vaadata meditsiinilisi annetuskampaaniaid, on näha, et sisimas tunnevad inimesed liigikaaslastega ääretut solidaarsust, kui tegu on haigustes ja surmas. Nad toetavad, küsimata abivajaja eelneva elu ja poliitiliste vaadete kohta, sest hetkeemotsioonidest sügavamal tahavad nad head. Mõte surelikkusele rahustab ja distsiplineerib. Peabki seda tegema. Sest äkki oled hoopis ise see, kes pärast kellegi meelerahu rikkumist ootamatult hinge heidab, viimseks pärandiks sapised sedastused Facebookis.