Reet Roos

FOTO: Valimised

Lapse elatisraha maksmisest kõrvalehiilimine ei ole Eestis endiselt kuhugi kadunud. Sagenenud olukorrad, kui maksukohuslane töötab mõnes teises ELi riigis teeb asja veelgi keerukamaks, kirjutab riigikogu liige Reet Roos (IRL).

Täna on Eestis on hinnanguliselt 25 000 last, kes ei saa pere juurest lahkunud vanemalt elatisraha. Seda on Eesti-suuruse riigi kohta selgelt liiga palju. Lisaks Soomes ehitusel mustalt töötamisele on väga levinud ka «mõistlikud kokkulepped» firma omanikuga, mille tulemusena näiteks juhtivtöötaja säästab lapse ja ettevõtja maksude arvelt.

Meil valitseb olukord, kus kohtutäitur palub last kasvataval vanemal teha võimalusel luuretööd ja anda teada, kas ja kus võlglane töötab. Sageli on sellise info kogumine aga võimatu või vastik ülesanne (kes ikka tahaks näiteks sundida last spioonina pildistama issi tööauto numbrit koos issi näoga seal roolis) ja enamasti ei piisa kohtutäiturile nii kaudsetest tõenditest. Nii ongi kujunenud olukord, kus kohtutäiturite süsteem on tõhus parkimistrahvide sissenõudmisel, kuid lausa abitu elatisevõlgade puhul.

Elatise maksmisest kõrvalehoidmine on Eestis kriminaalkorras karistatav. Juhul kui lapsevanem, kellelt elatisraha on küll välja mõistetud, jääb ikkagi tahtlikult võlgu, võib riik sunniviisiliselt sekkuda. Alustatakse kriminaalmenetlust avalduse alusel, seejärel sissenõudmiseks kohtusse, misjärel tuleb pöörduda kohtuotsusega aga jälle kohtutäituri poole. See on aga surnud ring, mis pöörleb lõputult.

Veel hullem, tänaseks on tahtlikud võlgnikud võtnud kasutusse hoopis lihtsa viisi – pärast kriminaalasja alustamist tasub võlgnik kiiresti üks-kaks eurot ja kriminaalasi ongi lõpetatud. Võlg koguneb tuhandetesse eurodesse, laps poolest söögirahast ilma, võlgnik üleolev ja ähvardab järgmise lõputu protsessiga.

Olen tutvunud sügisel kurva looga, kus tuntud ja kalli advokaadi palganud firmaomanikust isa saavutas kohtus elatisvõla vähendamise ligi poole võrra, sest väiksemat võlga on tal «kergem likvideerida», ning jälle laekus lapse arvele igakuise elatise asemel kolm eurot ja elatise koguvõlg vähenes kaastundliku kohtuniku ja osava advokaadi abil poole võrra. Täielik jackpot!

Praktikas võib seetõttu perest lahus elavalt vanemalt elatise kättesaamine olla võimatu, teinekord võib see olla lausa aastakümnete pikkune protsess, kus oodatakse lõpuks võlgase pensionipõlve, et raha kohtutäituri kaudu kätte saada.

Olukorra tõhustamiseks on vaja senisest palju intensiivsemat kohtutäituri ja maksuameti vahelist koostööd. Kõlab hästi, aga loosungiks see jääbki, kui ei muutu kõne all olevate instantside suhtumise probleemi. Tänases olukorras on paljud üksikvanemad loobunud maksuameti informeerimisest ümbrikupalgast, kuna reaalset abi sealt ei saa. Pigem lähenetakse «probleemsele» vanemale sarnaselt kohtutäituritega: tõesta palun ise ära, et võlglane mustalt töötab ja siis vaatame.

Kokkuvõttes tundub, et sarnase suhtumisega koostöö maksuameti ja kohtutäiturite vahel tekitab ainult suuremat koormust üksikvanemale, kuna spioonitööd peab tegema ikkagi last üksi kasvatav vanem, kel niigi laps ja töö võtavad enamiku ajast.

Probleemiga on ELi liikmesriikides tegeletud erinevalt. Osas riikides, nagu Lätis, on loodud riiklik abifond elatise maksmiseks juhul, kui kohustatud isik jätab elatise maksmata. Soomes täidab seda rolli kohalik omavalitsus, Rootsis aga riiklik sotsiaalkindlustusamet.

Elatise maksmisest kõrvalehiilimine ei ole aga täna enam vaid riigisisene asi. Paljud lapsevanemad on suundunud Eestist tööle või õppima mujale Euroopasse. Sellest tulenevalt on elatisrahaküsimus selgelt riigipiirideülene probleem. On selge, et elatisraha kättesaamine on veelgi rohkem raskendatud olukorras, kus seda maksma kohustatud lapsevanem elab mõnes teises ELi liikmesriigis. Ja selliseid peresid leidub üha rohkem.

Iga aasta esitatakse ELis ligikaudu 134 000 riigipiirideülest alimendinõuet, millest 67 000 puhul esineb probleeme alimentide väljamaksmisel. Erinevused liikmesriikide õigussüsteemides muudavad alimendinõude protsessi lapsevanemale tihti keerukaks ning reeglina küllaltki kulukaks.

Elatisraha probleemiga on ELi tasandil jõudsalt tegelema hakatud. Tänavu juunis jõustus määrus, mille järgi on iga liikmesriik kohustatud hädas üksikvanematele ja lastele appi tulema, elatise maksmist vältiva vanema üles otsima ja raha välja nõudma. Lisaks eelpool mainitule on Euroopa Komisjonil valminud ettepanek kergendamaks alimentide nõudmist lapsevanema poolt, kes on kolinud teise ELi liikmesriiki. Selle kohaselt peaksid riigipiirideülesed alimendinõuded peagi lihtsustuma.

Muudatusettepanekute kohaselt saab kohus väljastada määruse, mis kohustab pankasid broneerima alimentide tasumiseks vajamineva summa juba enne, kui kohtus on jõutud lõpliku otsuseni alimentide määramise asjus. Selle kõige jaoks tuleb lapsevanemal esmalt pöörduda Eestis justiitsministeeriumi poole. Kuid siin viib Eestis tupiktee taas kohtutäituri ukse taha. Jokk.

Selle lootusetuna näiva olukorra lahendamiseks on vaja ühiskonnas uut suhtumist kroonilistesse elatisevõlglastesse ja reaalset kohtutäituri ja maksuameti vahelist koostööd. Seadusi saab ju muuta, suhtumist elatisevõlasse peab aga muutma kindlasti!