/nginx/o/2019/03/12/11861753t1h64ea.jpg)
Lõppkokkuvõttes oli Balti kett üliedukas, tuues Balti rahvuslike liikumiste diskursuse maailma päevalehtede esikülgedele ning teleuudistesse. Balti kett kinnistas enamiku lääneriikide seisukohta, et Eesti, Läti ja Leedu olid ebaseaduslikult annekteeritud, kirjutab Eesti Sõjamuuseumi vanemteadur Kaarel Piirimäe.
Eesti iseseisvuse taastamine 20. sajandi lõpukümnendi alguses oli võimalik tänu neljale paralleelsele (kuigi mitte täielikult sünkroonsele) protsessile:
Tuleb arvestada sellegagi, et pärast 1970. aastate teise poole «naftašokki» hakkasid 1980. aastate alguses fossiilsete kütuste hinnad kivina kukkuma, paisates Nõukogude riigieelarve defitsiiti. Kuna Moskva hoidis oma püsivas kriisis olevate liitlaste majandusi vee peal, tarnides neile odavat kütust, muutus VMN üha suuremaks kuluartikliks. Siiski polnud 1985. aastal NSV Liidus võimule tulnud nooremal NLKP põlvkonnal plaanis sotsialismileeri peiesid välja kuulutada. Pigem oli tegu idealistlike ja tõsiusklike kommunistidega, kes püüdsid reformida «reaalset sotsialismi», muutes selle taas atraktiivseks modernismimudeliks kapitalismi kõrval. Mihhail Gorbatšovi nägemuses pidid kapitalistlikud ja kommunistlikud süsteemid tulevikus üksteisele lähenema, ühte siiski sulamata.
1980. aastate uus globaliseerumislaine tõi kaasa mitte ainult turumajanduse võidukäigu, vaid ka maailma «kokkutõmbumise» informatsioonirevolutsiooni tagajärjel. Viimased raudse eesriide riismed, mida polnud veel läbinud raadiolained, langesid tänu faksile ning satelliitsidele (televisioon ja telefon). Balti rahvuslike liikumiste jaoks hõlbustas see ligipääsu informatsioonile, kuid aitas kaasa ka siinsete sündmuste, nt Balti keti, jõudmisele rahvusvahelisse meediasse.
Globaliseerumise ja integreerumise varjuküljeks oli, et rahvuslus paistis olevat välja surnud.
See kõik ei tähenda, et iseseisvus oli vältimatu, vaid et need oli soodustavad tegurid. Oli ka takistavaid asjaolusid. Globaliseerumise ja integreerumise varjuküljeks oli, et rahvuslus paistis olevat välja surnud. Pärast kindral Francisco Franco surma ning Hispaania uue demokraatliku konstitutsiooni vastuvõtmist 1978. aastal oli avalikust poliitikast lükatud kalevi alla (ja põranda alla) nii Kataloonia kui Baski iseseisvus. Šoti iseseisvusliikumine tegi 1980. aastatel vähikäiku. 1979. aastal aitas Šoti Rahvuslik Partei kukutada Tööpartei valitsuse – kuigi sotsid toetasid nii Šoti kui Walesi autonoomiat –, kuid järgnenud konservatiivide pikk valitsusaeg oli äärmiselt ebasoodus. Rahvaste enesemääramine kui õigus riigist eralduda oli pagendatud postkoloniaalsesse maailma. Enamike Lääne intellektuaalide jaoks oli natsionalism õõvastav ja muidugi väljendas see suhtumine ühtlasi kiivalt varjatud suurriiklikku šovinismi.
Balti rahvuslikele liikumistele näis olevat selge, et rahvaste enesemääramisõigusega kaugele ei purjeta. Balti pagulasaktivistid olid juba aastakümneid püüdnud Balti küsimust siduda kolonialismi ja enesemääramise normiga – vähimagi tulemuseta. Viljakamaks osutusid ajaloolise õigluse ja rahvusvahelise õiguse mõisted. 1979. aastal Molotov-Ribbentropi pakti (MRP) 40. aastapäeval Balti dissidentide, nende hulgas nelja Eesti vabadusvõitleja (Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam) koostatud Balti apell leidis Läänes suure kõlapinna. 25. augustil 1979 avaldas täisteksti New York Times. Apell oli aluseks 1983. aastal vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioonile, milles mõisteti hukka Balti riikide jätkuv ebaseaduslik okupeerimine MRP tagajärjel ning tehti muuhulgas ettepanek pöörduda Balti küsimuses ÜRO dekoloniseerimise alamkomiteesse (nii et seost kolonialismiga vähemalt selles avalduses nähti).
Balti rahvaste võitlus oma tuleviku nimel oli ühtlasi võitlus oma mineviku eest. Avalike ajaloonarratiivide kokkuviimine isiklike, perekondlike ja kogukondlike mälestustega oli oluline osa vabadusvõitlusest. Tõe lagedale toomine MRP osas tähendas mõistagi NSV Liidu ülemvõimu ja riigiidentiteedi keskmes oleva ajaloomüüdi lammutamist, mis oli ilmselge kõigile, nii konservatiividele kui reformijatele. (See müüt seisnes lihtsustatult väites, et MRP võis küll olla küüniline, kuid vajalik pragmaatiline samm rahuaastate pikendamiseks kahe aasta võrra.) Nii pole imestada, et Nõukogude võimu vastus nõudele MRP tegelik ajalugu päevavalgele tuua oli valulik. Kui Balti rahvarinded avaldasid 1988. aasta augustis MRP salaprotokollid suuremates päevalehtedes, kurtis selle peale Läti KGB endine ülem ja tulevane putšist, et see «hävitas Nõukogude Läti».
Seoses MRP ja Balti ketiga on kaks nime, keda tasuks esile tõsta. Esimene on Endel Lippmaa, kes vedas Balti liiduvabariikide püüet MRP NSV Liidu rahvasaadikute kongressis avalikustada ja seejärel õigustühiseks tunnistada. Just tema ettepanekul lasi Gorbatšov moodustada vastava komisjoni (A. Jakovlevi juhtimisel), mis oli näiliselt kooskõlas avalikustamise (glasnost) ja riigi üldise sisemise uuenemise kursiga. Samal ajal varjas Gorbatšov MRP salaprotokolle Kremli arhiivis, väites, et neid pole leitud, ja lootis ilmselt, et komisjon suudab kogu teema summutada. Teine on Edgar Savisaar, kes tegi 14. juulil 1989 Läti ja Leedu rahvarinnete juhtidele ettepaneku tähistada MRP aastapäeva enneolematu meeleavaldusega, sidudes riikide pealinnad inimkäte sõlmitud ketiga. Selle eesmärgiks oli avaldada Moskvale survet tunnistada salaprotokollide olemasolu võimalikult ruttu.
Tuleb tunnistada, et kaudselt olidki MRP ning mittetunnustamine seotud, sest kui Nõukogude Liit poleks 1940. aastal olnud Saksamaaga mestis, poleks ka mittetunnustamispoliitikat sellisel kujul suure tõenäosusega kujunenud.
Samal ajal oli MRP ajaloopoliitika põrkuvate huvide tulipunktis. Eesti rahvarinne nõudis Jakovlevi komisjonis esialgu MRP probleemi rahvusvaheliseks muutmist, kuid olid sunnitud taganema. Ukraina ja Valgevene, mis olid MRPst kõige rohkem võitnud, olid teravalt selle ümbertõlgendamise vastu. Ka Leedu, mille iseseisvus rippus näiliselt MRP küljes, ei olnud huvitatud probleemi igakülgsest lahkamisest, sest salaleppe territoriaalsed aspektid oleksid avanud Vilniuse kuuluvuse Pandora laeka. Poola kommunistlik ladvik oli juba aastaid püüdnud Moskvaga arutada ajalooküsimusi, eriti seoses Katõni massimõrvaga, kuid leedukate õnneks nad Vilniust ei puudutanud. Selline nõue oleks olnud vaid vesi NSV Liidu tagurlike jõudude veskile. Neil põhjusil lubaski Savisaar MRP komisjonis, et MRP hukkamõistmine ei ole seotud ühe või teise liiduvabariigi eraldumisega NSV Liidust või piiride nihutamisega.
Tegelikult ei maksnud lubadus punast krossigi. Balti rahvuslikud liikumised tõlgendasid rahvasaadiku kongressi 24. detsembri otsust MRP õigustühiseks tunnistada kui hinnangut, et Balti riikide annekteerimine on ebaseaduslik. Seda vaatamata sellele, et MRP-l ning 1940. aasta annektsioonidel ei olnud otsest seost (võib ju ette kujutada olukorda, kus huvisfääride leppele järgneb seaduslik annektsioon, pealegi ei määratlenud MRP salaprotokoll, mismoodi NSV Liit oma huvi oma sfääris teostab – õigupoolest oli ju Saksa pool isegi häiritud Nõukogude tõlgendusest, mis ilmnes 1940. aasta juunis-augustis). Kuid terava poliitilise võitluse keerises ei huvita detailid kedagi.
Lõppkokkuvõttes oli Balti kett üliedukas, tuues Balti rahvuslike liikumiste diskursuse maailma päevalehtede esikülgedele ning teleuudistesse. Balti kett kinnistas enamiku lääneriikide seisukohta, et Eesti, Läti ja Leedu olid ebaseaduslikult annekteeritud. Tuleb tunnistada, et kaudselt olidki MRP ning mittetunnustamine seotud, sest kui Nõukogude Liit poleks 1940. aastal olnud Saksamaaga mestis, poleks ka mittetunnustamispoliitikat sellisel kujul suure tõenäosusega kujunenud. Seega oli igati õige meenutada, et Stalin – Lääne demokraatia «päästja» ning sõja võitja – oli 1939.-1941. aastatel hoopis Hitleri kuriteokaaslane.