Kaitseminister Jüri Luik koos NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi ja Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga.

FOTO: OLIVIER HOSLET/EPA

Kurtide dialoog teemal, kas Eesti riigi mainet on kahjustatud või mitte, ei vii mitte kuhugi, kirjutab kolumnist Kalev Stoicescu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eesti valiti 7. juunil ÜRO peaassambleel toimunud salajasel hääletusel julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks aastateks 2020–2021. Kogusime teises hääletusvoorus 132 häält vastaskandidaadi Rumeenia 56 hääle vastu. Meie diplomaadid tegid väga head tööd ning samuti neid toetanud riigipea ja mitmed poliitikud. Samas, Eestiga tõsimeeli rinda pistnud Rumeenia ei ole sugugi vähemtuntud riik, pigem paljudele (arengu)maadele tuttavam tänu pikaajalistele suhetele ja diplomaatilisele kohalolekule (Aafrikas 13, Lõuna- ja Kesk-Ameerikas üheksa ning Aasias 29 suursaatkonda Eesti seitsme suursaatkonna vastu nendel mandritel). Vaevalt jäävad ka Rumeenia diplomaatide professionaalsed oskused Eesti kolleegide vilumusele märkimisväärselt alla.

Riigi tuntus on väga oluline (mida Rumeenia pidas nähtavasti oma trumbiks), kuid kuvand ja maine on viimaks veel olulisemad. ÜROs võitis sel puhul Eesti vaieldamatult parem maine, kuigi teatud rolli mängisid ka mõned muud tegurid, näiteks Rumeenia otsus – USA presidendi Donald Trumpi tuules – viia oma saatkond Tel Avivist üle Jeruusalemma, mis võis põhjustada paljude islamiriikide häälte kaotamist.