Margus Haav: mulgi monoloog

Mulgi mehega infotahvel Valgamaal Hummulis Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Vahel kohe on nii, et käibel on tsitaadid ja väited, mida kasutatakse pahaaimamatult suisa vales või vähemasti meelevaldses kontekstis.

Terve plejaad kirjandusõpetajad on tampinud õpilaste teadvusesse A. H. Tammsaare tsitaati «tee tööd, siis tuleb ka armastus». Tegelikult läks klassikaline mõttearendus edasi ja selgus, et ei aita see töötegemine armastuse tulekule tühjagi kaasa. «Tõe ja õiguse» filmiversioon oli selles mõttes korrektne.

Juhtub keegi jutuks võtma oma maailmavaate või seisukohtade kaitseks viited meie igipõlistele traditsioonidele ja sügavale talupojatarkusele, läheb mul alati kõrv kikki. Enamasti ei ole rääkijal siiski tõelisest, allikakriitilisest ajaloost halli aimugi. Libateadmiste esitamise tulisus on pöördvõrdeline teadmiste hulgaga. Pisut täpsust ei teeks mõistagi paha.

Võtame näiteks ette mõned ajalooürikutes kirjeldatud vanade eestlaste traditsioonid. Lapsi tuli regulaarselt peksta ja varakult tööle ajada, muidu ei kasvanud neist õigeid inimesi. Naisterahvastel aeti juuksed pärast pulmaööd maha ja maeti lauta sõnniku alla. Häda käidi õiendamas põllu peal või laudas, pühkimiseks kõlbas ka särgisaba. Mõte, et peldik võiks olla elumaja katuse all või isegi toas, tundus keskmisele talupojale kohe eriti rõvedana. Hambaid ei pesnud keegi. Saunad olid, aga seal ei käidud mitte niivõrd pesemas, kuivõrd haiguste vastu abi saamas, sünnitamine-suremine sinna juurde.

Muidugi, need polnud pelgalt eestlaste elukombed, aeg oli selline ja eks laias laastus elati kunagi nii kogu Euroopas. Valgetes hamedes rahvalaule laulvad esivanemad on rahvusromantiline idüll, mis on eksisteerinud ainult ärkamisaegsetes muinasjuttudes.

Viljandi ei ole Mulgimaa pealinn. Pole kunagi olnud, ei ole praegu ja tõenäoliselt ei hakkagi olema.

Aga kui mingi pool- või veerandtõde on juba kord käibele läinud, siis ei kisu seda enam ka tangidega välja ning mida aeg edasi, seda keerulisem. Viljandi näiteks ei ole Mulgimaa pealinn. Pole kunagi olnud, ei ole praegu ja tõenäoliselt ei hakkagi olema.

Kuidas siis nii läks, et suurema osa eestlaste arvates ikkagi on?

Lauluga on eriti kerge mõjutada alateadvust, mis omakorda hakkab mõjutama teadmist. Selles kontekstis tuleb vaadata seiklusliku, kuid lühikeseks jäänud eluteega orkestrijuhi ja tantsumuusiku Johannes Pori poole. Erakordselt hea muusikalise vaistuga John Pori kuulus oma orkestriga läinud sajandi kolmekümnendatel Eesti tantsuansamblite tippu. Just nende repertuaarist saigi tuntuks hitt «Mulgimaale», kus olid sees ka sõnad «väike Viljandi, Mulgi päälinn», mis tänini ajavad tõsiuskliku mulgi hambaid kiristama.

Kuigi seda pole täpsemalt uuritud, hakati Viljandit sagedamini Mulgi pealinnaks pidama millalgi enne Teist maailmasõda. Tuttav Halliste kandi mulk, üldiselt rahuliku loomuga ja maailma kurjust alahindav mees, läheb lausa põlema, kui keegi Viljandit Mulgimaa pealinnaks juhtub kutsuma.

Viljandi kihelkond koos Viljandi linnaga ei ole kunagi kuulunud viie Mulgimaa kihelkonna hulka. Mulgimaa all mõistetakse Viljandi- ja Valgamaa kultuuriajaloolist piirkonda, kuhu kuulusid Karksi, Halliste, Paistu, Tarvastu ja Helme kihelkond.

Tallinna poolt vaadates võib muidugi paista üks suur Mulgimaa kõik see, mis jääb juba Imaverest Viljandi poole. Kindlasti on selle eksiarvamuse levikule kaasa aidanud Viljandi linnavalitsus ise, kelle eestvedamisel püstitati ligi paarkümmend aastat tagasi Tallinna–Tartu maantee äärde seitsme meetri kõrgune Mulgi mehe kuju, et selle abil möödasõitjatele Viljandit meelde tuletada. Kuju puhul oli tegemist vaba tõlgendusega üldtuntud tikutopsimehikesest ja kunagi Salvos valmistatud Mulgi mehest.

Mulgindusest on saanud omamoodi bränding, mida kasutab ka maakonnakeskus Viljandi, ja selles polegi mõistagi midagi halba. Vahel on aga lihtsalt huvitav teada, kuidas asjad tegelikult on.

Autor on Sakala ajakirjanik.