Juhtkiri: tasase mere kapten

17. augusti karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Me mõtleme nii nagu eile. Ikka on õhus eilses juhtkirjas esitatud küsimused alustades sellest, kuidas saab Jüri Ratas koalitsioonipartner EKREt pärast Elmar Vaheri vallandamiskatset usaldada. Veenvaid vastuseid pole peaminister neile pakkunud.

Algul püüdis Ratas ilmselgelt olukorrast mööda vaadata. Kuidagi teisiti pole võimalik tõlgendada neljapäeva õhtul «Aktuaalses kaameras» öeldud sõnu, et ta kavatseb kohtuda siseminister Mart Helmega pärast tolle puhkuse lõppemist tuleva nädala kolmapäeval – ligi nädal pärast ülimalt akuutse konflikti tekkimist. Hilisem plaanimuutus ja märksa kiirem kohtumine Helmetega on küll tervitatav, aga ei muuda olematuks esmast reaktsiooni, mis andis vastuse ühele teisele küsimusele, mis oli avalikkusel juba pikemat aega keelel olnud: kui hea juht on Jüri Ratas?

Ratas püüdis oma justkui tasakaaluka käitumisega näidata, nagu polekski tekkinud kriisi juures midagi juhtida või vähemasti ei peaks olema tema see, kes haarab välkkiirelt ohjad ja tõmbab neid jõuliselt sinna, kuhu vaja. Head juhid teevad aga just nii, keskpärased vähemasti üritavad seda.

Ühtlasi sai proovile pandud, kui hea juht on siseminister. Tuleb tunnistada – põrus temagi. Kui minister tajub, et tema alluv – antud juhul politseijuht – rikub kirjutatud ja kirjutamata reegleid ning töötab talle aktiivselt vastu, peaks ta algusest peale, aega raiskamata tegelema asjaga konkreetselt ja sisuliselt, mitte olema puhkusel, delegeerima kaalukaid ülesandeid ning varjuma avalikkuse pilgu eest.

Juhul kui Vaherit ei püütud tegelikult ametist lahti teha, oli see katse, millega kombata peaministri kannatuse piire.

Ja nii, teiste vajudes, kerkiski ülejäänud asjaosalistest peajagu kõrgemale Elmar Vaher. Tema paistab kogu loos jätkuvalt selgelt kõige võimekama juhina. Ratas ja Helme ise jätsid ta sellisesse valgusesse.

Muide, see loob uue olukorra ka seoses peaprokuröri nimetamisega. Sisuliselt ei ole EKRE-l enam võimalik nõuda Lavly Perlingu väljavahetamist.

Peaminister ilmutas end nii-öelda tasase mere kaptenina, ent tema koalitsioonipartnerid on teda nähtavasti juba mõnda aega sellena näinud. Ja nii nad proovivadki laeva omatahtsi loksutada. Isamaa püüab teha soolot pensioniga, EKRE vaatab aga, kas tal õnnestub võimubaasi laiendada.

Juhul kui Vaherit ei püütud tegelikult ametist lahti teha, oli see katse, millega kombata peaministri kannatuse piire. Seejuures vast üsna kaalutletud katse, sest nõndanimetatud parlamendi matemaatika järgi on praegune kolmikliit ainus koalitsioon, mis lubab Ratasel peaministrina jätkata.

Sestap pole mõtet spekuleerida ka selle üle, kuidas ometi peaks siseminister ja politseijuht leppima ja leidma mingi koostöövormi. Kuna Jüri Ratas ei saa lubada EKRE valitsusest välja puksimist, on EKRE sisuliselt karistamatu.

Loodetavasti ei jää see käimasoleva veidra loo ainukeseks õppetunniks. Kuid selleks, et see nii oleks, peab peaminister lõpetama enda valitsuses mõnitada laskmise.