Mis saab edasi? On ju arvatud, sealhulgas ka välismaale pääsenud põhjakorealaste suust, et juhi surm vallandab rahvaülestõusu režiimi vastu. Samas on teada režiimi tugevus ja kõikehõlmavus, mis teeb ta teatud mõttes haavamatuks: hiigelarmee ja julgeolek on vanade kindralite võimu all, kes ei ole huvitatud muutustest. Kui sügavale süsteemi kombitsad ulatuvad ja kui palju inimesi sinna kuulub, võib üksnes oletada.
Jääb siinkirjutajalgi vaid üle tõdeda, et ennustamine on hetkel tänamatu ülesanne. Isegi kogenuimad eksperdid oskavad vaid öelda, et olukord on suuresti ettearvamatu. Praeguste ridade kirjutamise ajal (esmaspäeva keskpäeval) ei saa kindel olla, mis on Põhja-Koreas toimunud selleks ajaks, mil see lugu ilmub.
On selge, et kõige suuremas mures on Põhja-Korea n-ö vastasleeri kuuluvad naaberriigid Lõuna-Korea ja Jaapan, keda kommunistliku diktatuuririigi armee võimaliku amokijooksu puhul tabavad pommid esimesena. Sestap viiski Lõuna-Korea oma väed kohe uudise levides häireolukorda. Mõlema maa valitsus on alustanud konsultatsioone regionaalset tasakaalu tagavate suuriikide – USA, Hiina ja Venemaaga –, et tagada nende lubadus aidata hoida rahu ja stabiilsust.
Põhja-Korea poliitiliste arengute seisukohalt on küsimus number üks järglane. Kas noor Kim Jong-un on see mees, keda kindralid ja partei vana kaardivägi usaldavad tasakaalustava võimukeskme rolli. Meil ei ole peaaegu midagi teada noore Kimi vaadetest, seljatagusest ja sidemetest süsteemi kõrgemas ešelonis.
Teisalt on avaldatud ka arvamusi, et temal kui Šveitsis hariduse saanud mehel võib olla muule maailmale vastuvõetavamaid visioone või lahendusi Põhja-Korea muutmiseks. Sellele argumendile ma isiklikult panust ei teeks, sest kolmanda põlvkonna Kim tundub olevat üsna jõuetu kuju, ja kui ta oma isa koha pärib, siis pigem maskoti kui tegeliku liidrina. Aga ta võidakse ka ohvriks tuua, et Kimide painest üldse vabaneda ja minna edasi küll valdavalt vanamoodi, aga ilma vihatud dünastiata.
Kas ja kui suur osa võib olla välistel jõududel edasisele arengule? Maailm on huvitatud rahu säilimisest regioonis. Samas ollakse huvitatud ohtliku, ettearvamatu ja oma rahvast vangis hoidva režiimi lõpust. Kas need kaks on ühitatavad? Kardan, et ei. Rahvaülestõusu puhul võib juhtkonna poolt oodata igasuguseid reaktsioone, kaasa arvatud kõige võikamad hävitusaktsioonid, mis võivad viia ka rünnakuteni Lõuna-Korea ja Jaapani vastu.
Usun siiski, et kes iganes nüüd Phongyangi troonile tõuseb, ei ole tema esmaseks hooleks sõja valla päästmine. Ka kõige radikaalsemad konservatiivid Põhja-Korea süsteemi tipus mõistavad, et see ei oleks nende huvides, sest valla päästetud häving viiks nad kaasa.
Sestap pean kõige tõenäolisemaks (ja lootusrikkamaks) lähituleviku stsenaariumiks seda, et Phongyangis lähevad võimuohjad sellisele juhtkonnale (kuhu võib kuuluda, aga ei pruugi, ka Kim Jong-un), kes üritab võita maailma poolehoidu järkjärguliste kosmeetiliste reformide ja läbirääkimistega. Toimuda võib midagi sarnast nagu viimasel paaril aastal Birmas.
Maailm peaks olema asjade sellise käiguga rahul. Säilib rahu; diktatuur küll püsib, aga pehmemal kujul; Hiinale jääb aga alles puhverriik, millest ta loobuda ei kavatse. Ja üldse, suure tõenäosusega Hiina roll Korea asjades suureneb. Venemaa on tõenäoliselt kõigega nõus, sest tal ei paista Kaug-Idas olevat mingeid hoobasid, millega arenguid suunata. Demokraatiad on samuti rahul, sest rahva olukord Põhja-Koreas leeveneb, tuumaoht loodetavasti kaob või saab kontrolli alla, ja mis põhiline – Põhja-Korea turg avaneb.
Ent muidugi võib kõik minna ka hoopis teisiti.
/nginx/o/2014/10/23/3453243t1hf764.jpg)
/nginx/o/2011/12/20/883288t1h33d7.jpg)