Päeva karikatuur.

FOTO: Urmas Nemvalts

Nigel majandusprognoos mõjus kevadel uuele valitsusele kui külm dušš. Suurte lubaduste asemel paistsid üksnes kärpekäärid, mistõttu on järgnenud kuud toonud pideva jagelemise selle üle, kes ikkagi saab oma programmi ellu viia. Nõnda tundub kummastav, et siseministeeriumi haldusalas paistab justkui vaba 20 miljonit, mille eest luuakse midagi sisekaitse reservi nimelist.

Nädala alguses kirjutasime siseminister Mart Helme plaanist tekitada üksus, mille ülesanne oleks luua riigis korda, kui üksnes päästeameti ja politsei-piirivalve ressurssidest ei jagu. Eesti lähiajaloost ei leia aga ühtki juhtumit, mille puhul sellist üksust rakendama oleks pidanud – isegi aprillirahutuste ajal mitte. Samal ajal on antud igale ministeeriumile, seejuures ka siseministeeriumile ja selle haldusalasse kuuluvale politsei- ja piirivalveametile, ülesanne kulusid koomale tõmmata või vähemasti selleks selgelt valmis olla.

Seepeale on omapoolse avanguga välja tulnud PPA juht Elmar Vaher, kelle sõnul tähendab kokkuhoiukohustus investeeringute edasilükkamist ja umbes 150 ametikoha koondamist. Nelja aasta peale plaanitud kärped moodustaksid enam-vähem võrdse summa sisekaitse reservi loomise kuludega (millest valdava osa moodustaks uue varustuse hankimine).

Sel nädalal minister Mart Helmet asendav Martin Helme rõhutab aga, et personali arvelt kärpeid kindlasti ei tule ning et Vaher on alustanud iga-aastast kampaaniat, mille eesmärk on avalikkuse surve abil kokkuhoiukohtade leidmist vältida. Iseenesest on selles omajagu tõtt, sest sarnane muster on kordunud igal sügisel.

Praegu jääb valitsuse tegevusest mulje, et enne aasta lõppu tahetakse näidata mingitki töövõitu, ükskõik, kas seda tööd üldse oli tarvis ette võtta.

Kummaliselt joonistubki aga niiviisi välja pilt, kus ministeerium toimetab justkui iseenese saba sööva maona. Ministeeriumit juhib Mart Helme, kuid Martin Helme sõnul söödab meediasse libauudiseid just siseministeerium ise. Mis siis õigupoolest prioriteet on ja mis eesmärki sisekaitse reserv täidab, ei tea me tänaseni. Ühe tõlgenduse järgi on tegu sõjaväestatud piirivalve aseainega, ent sellele vaidleb Martin Helme kategooriliselt vastu.

Nii sarnaneb see ettevõtmine Isamaa kinnisideega pensioni teise samba reformimisest. Kas seda kõike on üldse tarvis? Sel nädalal kirjutasime ju sellestki, et seesama 20 miljonit – mis kuluks sisekaitse reservile – on puudu näiteks haiglatel, et luua taristut pikemaajaliste voolukatkestuste ajal toimetulemiseks. Samal ajal istuvat aga juba praegu hunnik kiirreageerijaid jõude, täites «kriisipuudust» ahela alumise otsa narkodiilerite kinni nabimise või ka koduvägivallajuhtumite lahendamisega.

Praegu jääb valitsuse tegevusest mulje, et enne aasta lõppu tahetakse näidata mingitki töövõitu, ükskõik, kas seda tööd üldse oli tarvis ette võtta. Valitsusel puudub selge nägemus, millised on tema prioriteedid. Iga minister ajab oma haldusalas oma asja ning paraku ei vormu sellest mingitki laiemat strateegiat. Mis üldse on valitsuse suur pilt? Sellest pole siiani võimalik aru saada.