Suur-Karja tänav.

FOTO: Priit Simson

Kui meie lahkume oma korteritest ja vanalinn välja sureb, unustavad ka turistid peagi tee nende varemete juurde, milleks meie majad kahtlemata varisevad, kirjutab kirjanik Jelena Skulskaja muusikaterrori all elavatest vanalinna elanikest.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui aus olla, siis ma ei tea, milline nägi välja hobutranspordi seadus ajal, mil looduses veel autosid ei esinenud. Täiesti usutav, et selles nähti ette teatavad tingimused, kuidas hobune peab olema rautatud, võib-olla oli tarvis tõendit marutõvevastase pookimise kohta või siis olid seatud tingimuseks silmaklapid, et hobune jumala pärast minema ei jalutaks. Võib-olla olid seaduses omad sätted kalessi, kibitka ja tõlla kohta, voorimehed pidid küllap tegema eksami, ühe inimeste, teise kaupade veo õiguse saamiseks.

Nüüd aga kujutagem ette, et seesama seadus, mis korraldas hobutranspordi küsimusi, võetakse ilma vähimagi muudatuseta üle autotranspordi tarbeks. Mida peaksid ometi autoomanikud ette võtma, kui otsivad hobustele kehtestatud reeglistikust liiklust korraldavaid sätteid oma transpordivahenditele?