Jelena Skulskaja: kui vanalinn välja sureb...

Suur-Karja tänav. Foto: Priit Simson

Kui meie lahkume oma korteritest ja vanalinn välja sureb, unustavad ka turistid peagi tee nende varemete juurde, milleks meie majad kahtlemata varisevad, kirjutab kirjanik Jelena Skulskaja muusikaterrori all elavatest vanalinna elanikest.

Kui aus olla, siis ma ei tea, milline nägi välja hobutranspordi seadus ajal, mil looduses veel autosid ei esinenud. Täiesti usutav, et selles nähti ette teatavad tingimused, kuidas hobune peab olema rautatud, võib-olla oli tarvis tõendit marutõvevastase pookimise kohta või siis olid seatud tingimuseks silmaklapid, et hobune jumala pärast minema ei jalutaks. Võib-olla olid seaduses omad sätted kalessi, kibitka ja tõlla kohta, voorimehed pidid küllap tegema eksami, ühe inimeste, teise kaupade veo õiguse saamiseks.

Nüüd aga kujutagem ette, et seesama seadus, mis korraldas hobutranspordi küsimusi, võetakse ilma vähimagi muudatuseta üle autotranspordi tarbeks. Mida peaksid ometi autoomanikud ette võtma, kui otsivad hobustele kehtestatud reeglistikust liiklust korraldavaid sätteid oma transpordivahenditele?

Sellised seadused, muide, on meie maal täiesti olemas. Seadused, mida kategooriliselt keeldutakse üle vaatamast, kuigi tehnika areng lausa nõuab nende kibekiiret muutmist. Seda on raske uskuda, aga kunagi oli aeg, kus sugugi mitte kõigis restoranides, baarides ja kohvikutes ei kõmisenud muusika. Mõnikord istus mõni tagasihoidlik pillimees klaveri taha (saates seda, nagu tummfilmiajastul, toidu manustamise ja järgneva seedimisega), mõnikord liitus väikesel laval temaga viiuldaja, ning einestama tulnud paarid, pühkinud kotletisöömise mõtted peast, liuglesid üle põranda tango ja fokstroti rütmis.

Umbes samal ajal valmis seadus, mis reguleeris baaride, kohvikute ja restoranide rajamist nii elumajades kui ka omaette hoonetes. Too seadus ei puudutanud muusika küsimust ei restorani-kohviku-baari sees ega väljaspool seda, suveterrassil. Too seadus ei näinud ette heliisolatsiooni paigaldamist naaberkortereid eraldatavatele seintele ega tegelnud ka öörahu probleemiga, sest selleks lihtsalt polnud mingit tarvidust. Muusika kõlas, kuidas öelda, severjaninlikult vaikselt, mesimagusalt, armsalt, banaalselt, mõnele ei meeldinud, mõnele jälle meeldis, ja tore oli.

Valjuhääldid ja fonogramm

Kuid ajad muutusid ja tänapäeval võib võimsate valjuhääldite ja fonogrammi varal isegi üksainus inimene esineda kui orkester, kattes, nagu ütlevad näitlejad, otsatu ruumi oma helidega. Hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni võib kõikvõimalike patuurgaste ustest ja akendest kuulda kõmisemas saksofoni, trummi, flööti, viiulit, mille helid ei ole kaugeltki kooskõlas ja mida võimendatakse mitmesuguste tehniliste vahenditega.

Tavaliselt peidavad nende kohtade omanikud valjuhääldid butafoorsetesse viljakotikestesse, mis peavad sümboliseerima külluslikku menüüvalikut, mõnikord aga spetsiaalsetesse värvikirevatesse kirstudesse, mis samuti kajastavad asutuse köögipoole ammendamatuid aardeid. (Muide, ma ei tea, miks nad nii väga häbenevad välja näidata oma tehnilist võimsust, sest ei tea ju mina ega nähtavasti ka keegi teine täpseid seadusesätteid, mis käivad söömaaja muusikalise saate kohta!)

Aga teate mis: sellist seadust üldse ei olegi! Selle järele ei ole lihtsalt kunagi tarvidust tuntud. Kui inimene vormistab oma õiguse avada kohvik, ei ütle ükski punkt, kas tal on õigus piinata oma majanaabreid ja otse tema valduse kõrval elavaid inimesi või mitte. Sest lõppeks, kui riigis annab tooni hobutransport, siis milleks kehtestada Euroopa standardeid autode tekitatud saastele?

Vanalinna surm

Vist juba oma kümne aastat tagasi asutati Vanalinna Selts. Me võitlesime kaua ja edutult oma õiguse eest minimaalselt talutavale eksistentsile. Selgitasime, et kui meie lahkume oma korteritest ja vanalinn välja sureb, unustavad ka turistid peagi tee nende varemete juurde, milleks meie majad kahtlemata varisevad. Aga nad juba nagunii tasakesi varisevad, sest paljud inimesed ei ela enam oma korteris, vaid on andnud need rändavate seltskondade, kommuunide kasutada, kellega kipuvad kaasnema narkootikumid, kisa-kära, joomingud ja lõhkumine.

Meie, vanalinna elanikud, kohtusime kord (paari aasta eest) võitlusõhinas isegi politsei juhtkonna ja suisa siseministriga. Just nemad meile seletasidki, et pöörduda tuleb hoopis riigikogu poole, kus võetakse vastu seadusi, mida nemad, see tähendab politsei, rõõmuga järgiksid, sest iseenesest ei kujuta korra jaluleseadmine neile erilist vaeva.

Nüüd on meil siis uus riigikogu koosseis. Äkki nemad võtavad kätte ja vaatavad restoraniäri seaduse üle? Äkki jumal ikka vastab meie palvetele ja sellesse seadusse lisatakse punkt muusika kohta, mis peab lahutama ainuüksi restoranide-kohvikute-baaride külastajate meelt, mitte aga terroriseerima kõiki elanikke ümbruskonnas, mille ainulaadset akustikat saab võrrelda vaid Vana-Kreeka teatritega?

Restoranide-baaride-kohvikute omanike jultumus

Minu õnnetusekaaslased levitasid mõne päeva eest järgmise sisuga kirja: teate, toetame õige mõnda asutust, kus kõmiseb muusika, mis otsekui väävelhape söövitab kogu meie olemasolu, ülejäänutega aga asume võitlema erilise kire ja visadusega. Siis kutsuvad need, kelle muusikale me tähelepanu ei pööra, esile ägeda kadeduse ja rahulolematuse neis, keda me vaename, ning nii tekitame vastuseisu, konkurentsi, kõik lähevad omavahel tülli, hakkavad üksteisele kaikaid kodaraisse loopima. Viimaks jõuab kätte aeg, mil meie ümber valitseb õnnis vaikus.

Siis adusin, et meie unistused on taas tupikusse sattunud. Näiteks aadressil Vana-Posti 7 asub minibaar Parrot – saate aru, minibaar, nimi on kohe selline tagasihoidlik ja nunnu. Aga selle minibaari terrassil armastatakse korraldada valju muusikaga peoõhtuid, mis kestavad hommikuni välja. Aadressil Kuninga 8 aga, kus asub poolkeldris väike söögipood, mängib otse ukse ees saksofonist nii valjusti, et võiks võistelda lausa tervest maailmast kokku korjatud andetute asjaarmastajate orkestriga.

Kordan uuesti: pole mitte mingisugust seadust, mis arvestaks tehnika arenguga, samal ajal kui too areng toob kaasa aina uusi kõikjale jõudva heliga seadmeid, mis ajavad meid hulluks nii hommikul, südapäeval, õhtul kui ka öösel. Restoranide-baaride-kohvikute omanike jultumus samal ajal aga aina kasvab sedamööda, kuidas nad mõistavad, et neid ei saa millegi eest karistada.

Uskuge mind, ma võiksin nende sõnade alla kinnituseks koguda sadu, ehk isegi tuhandeid allkirju, sest muusika kõmiseb kõigi linnaosade kõigis restoranides, lihtsalt linna südames on neid palju rohkem ja siin kannatavad kõik. Ei saa üldse välistada, et mõne aja pärast ei suuda meie maal enam keegi kuskil magada, sest kõrtse tuleb kogu aeg aina juurde. Ärkvel püsivad isegi need, kelle südametunnistus on puhas – ja ometi öeldakse, et nemad pidada alati magama rahulikult ja häirimatult.

​Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.