Risto Berendson: kriminaalne ja tavamõtlemine

Risto Berendson Foto: Mihkel Maripuu

Vaene mees. Umbes nii mõtlesin eile hommikul Harju maakohtu välistrepil, kui nägin seal ootavat fotograafi. Oli selge, et ta passis seal kahte hommikuks kohtusse oodatavat tuntud kurjategijat. Samavõrd selge oli, et noormees polnud endale selgeks teinud, milliseid ootamatuid olukordi tema kohtumine hommikuse «tööga» kaasa võib tuua. Eriti kui arvestada, et samal ajal jälgisid teda huvitavad isikud noormeest ennast juba eemal seisvast tumedast Audist.

Lõpuks läks kõik nii, nagu arvata oli. Fotograaf üritas saada kohtumajas sees oodanud kolleegidest erinevat pilti, kuid sai ootamatult ühelt huviobjektilt – Imre Arakaselt – paar jalahoopi. Siin peitubki kommetaari iva – tavalise ja kriminaalse kalduvusega inimese käitumise vahe. Kriminaalse aju genereeritud käitumine jääb korralikule kodanikule sageli arusaamatuks.

Loomulikult on ajakirjaniku ründamine hukkamõistu väärt. Kriminaalse aju võime genereerida ebatüüpilisi lahendusi on teinekord hämmastav. Mäletate pronksööd viis aastat tagasi, kui enamik Eestist tardunult kodus telerite taga istus ja jälgis, kuidas loomastunud rahvamass Tallinnas laamendab? Kriminaalsele maailmale kehtis sel hetkel täiesti teine reaalsus – see oli teenimisvõimalus. Nii pole midagi imestada, kui tagantjärele tuvastati kriminaalide võetud kümneid telefonikõnesid tuttavatele, sest olnuks kurjast jätta kasutamata võimalust kauplusi rüüstata ja tulu saada. Ühel hetkel kihutasid Koplist ja Lasnamäelt kesklinna poole taksod täis pätte, kõik saama peal väljas.

Tänane artikkel ärimees Oleg Ljadovi ja tema sõprade punutud kuritegelikust lavastusest on viimase paarikümne aasta parim näide, kuidas kurjategijad nende võrku sattunud tegelastega manipuleerivad. Kriminaal on sageli osav inimese sisetundega mängima. Olgu see kelmus, väljapressimine, hirmutamine – jätta muljet, et kõik toimuv on kannatanu huvides, on kriminaalil imelihtne. Tegelikult on see sageli vaid näidend.

Toon ammuse näite. Pätipoisid ähvardasid noorukit, kes tekkinud sõnavahetuses neid omasooiharaks oli nimetanud. Solvajalt nõuti 10 000 krooni. Politseisse pöördumise asemel otsustas solvaja küsida abi teistelt pättidelt. Kui pooled «konflikti» klaarima asusid, räägiti omavahel valdavalt sellest, kuidas kellelgi parasjagu poksitrennis läheb. Lõpuks lepiti kokku, et nooruk «pääseb» 8000-kroonise kahjunõudega. Selle summa kavatsesid pooled sõbralikult jagada.

Oligi kõik. Tavaliselt asjad nii labaselt käivadki. Tõsi, see lugu lõppes teistmoodi – kui nooruk maksmise asemel «instantside» poole pöördus, otsustasid pätid hoopis talle sama suure kahjutasu maksta. Et vältida uurimist.