Anneli Habicht: vuih, puudega inimene!

Ratastool. Foto: Urmas Luik

Kui meedias ilmub taas lugu sellest, kuidas psüühilise erivajadusega inimesi ei taheta elama sinna, kus inimesed tavaliselt elavad, siis mõtlen: «Ikka veel?!». Nii kirjutab Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht.

Mäletame kolme aasta tagust juhtumit Tartust Räni linnaosast, mil värsked korteriomanikud tundsid end olevat häiritud teistest värsketest korteriomanikest (loe: psüühilise erivajadusega inimestest) samas majas. Hea küll, toonast vastasseisu võib selgitada teema uudsusega. Keerulise nimega deinstitutsionaliseerimine, mida võib inimkeelde tõlkida kui püüet tuua puude tõttu tuge vajavate täiskasvanud inimeste abistamine suurtest hooldekodudest nn tavaeluga sarnastesse vormidesse, oli siis veel laiemale avalikkusele vähetuntud. Ilmselt polnud ka kohaliku kogukonna eelteavitus kõige läbimõeldum.

Sellest kevadest mäletame samalaadset juhtumit Keilast, kus osa kohalikust kogukonnast häälekalt oma elukeskkonda endast erinevate eest kaitses. Põhjusena kõlas ikka seesama: psüühilise erivajadusega inimesed on ohtlikud ja mida me küll oma lastele ütleme, kui nad «selliseid» iga päev tänaval kohtama hakkavad. Keilas kutsus omavalitsus seepeale kogukonna liikmed – nii tavalised kui erinevad (või oli see vastupidi?) – ühe laua taha kokku ja põhjendamatud hirmud räägiti lahti.