«Ivan Krõlovi valm «Peegel ja ahv» ilmus eesti keeles Timotheus Kuusiku tõlkes Postimehes juba 130 aastat tagasi. Kui Toomas Hendrik Ilves ütles, et valitsus on nagu ahvla, siis võis ta vabalt sama motiivi silmas pidada.»

FOTO: Peeter Langovits

Tõejärgsusega flirtivate poliitikute esiletõus näitab tagasilangust evolutsiooni madalamale astmele, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kunagi ammu tutvustas Peeter Tulviste psühholoogia ajaloo loengutes ühte vene õpetlast, kelle nimi oli Boriss Poršnev (1905–1972). Ta oli nii kõva ajaloolane, et tema uurimusi 17. sajandi Prantsusmaast tõlgiti vene keelest prantsuse keelde. Poršnev ise pidas oma suurimateks saavutusteks töid paleopsühholoogia ja neurolingvistika alal. Need paraku ei saanud ta eluajal ilmuda ja väidetavalt viis masendus selle pärast mehe enneaegu hauda.

Poršnevi hüpotees inimkeele tekkest on lühidalt järgmine. Keele esimene otstarve oli käsk või keeld. Keelt kasutati selleks, et teine liigikaaslane allutada. See sai võimalikuks, sest algsetel keelehäälitsustel oli sugestiivne mõju. Vastu hakata ei saanud või kui, siis üksnes põgenedes. Ajapikku kujunesid kavalamad vastuhakuviisid, nagu kontekstiväline kajakõne (ehholaalia) ja naer. Kõige produktiivsemaks kujunes sugestioonile kontrasugestiooniga vastamine. Nii põrkusid kaks võlurit, kelle ragistamisest hakkas tasahilju arenema dialoog ja inimkeel, nagu me seda tänapäeval tunneme.