Tallinna uus koolimääramise kord, mis peaks leevendama läinud aastast tuttavat koolipaanikat, vältides samas fiktiivseid sissekirjutusi, saab ehk osaliselt hakkama esimesega, kuid ei hoia ära viimast. Koolide ebaühtlus ja vanemate soov pakkuda lapsele parimat haridust on need kaks jõudu, mis eliitkoolide masinavärgi käimas hoiavad. Ja kuni üks neist järele ei anna, ei lõppe ka koolihullus, olgu see põhimõte ise nii vale kui tahes.



Uue korra järgi valib haridusamet lapsele küll kooli, kuid et elukoht on üks peakriteeriume, võib karta, et vanalinna sissekirjutuse müüjate äri lööb jälle õitsema. Kui midagi uuest korrast paremaks muutub, on see eliitkooliusust puutumata jäänud lapsevanemate taastuv kindlus, et laps ilma suuremate asjaajamisteta kindlasti kooli pääseb. Teiste jaoks aga kipub jääma olukord samaks, kuid protsessile lisandub palju bürokraatiat.

Ehk on omajagu tõtt selles, et aastaid köetud eliitkoolipaanika on pigem midagi uskumuselaadset, mida hoitakse ülal vaid lugude kaudu, mida uuesti ja uuesti jutustatakse. Kuid samas on ka selge, et Eesti koolide tase on väga ebaühtlane. Ja mitte üksnes võrreldes keskuste ja äärepiirkondade koole, vaid ka pealinna koolide vahel haigutab uskumatult suuri tasemeerinevusi.

Seni on vaidlus keerelnud küsimuse ümber, kas lastel endil saab olla omadusi, mille alusel neid enne kooli astumist eristada, ja masinavärki hoiavad käigus need koolid, kes eeltreenitud laste näol koore riisuvad.
Aga võimalus on läheneda küsimusele ka teise nurga alt: ehk ei ole asi mitte lastes, vaid õpetajates – ehk on neisse koolidesse, mida parema väljendi puudumisel eliitkoolideks nimetame, koondunud paremad õpetajad? Ja iga koolijuht teab, et praegu on iga väärt pedagoog kõva valuuta. Nii kõva, et selle nimel tasub lüüa lahinguid eliidisildi säilimise eest, mis materiaalse stiimuli puududes õpetajaametile vähemalt pisut prestiiži lisaks.

Paanika ei kao piirangute kehtestamise või kaotamisega. Kuni koolivõrk ei ole korraldatud nii, et vähemalt põhiharidust on kõigis koolides võimalik saada heal tasemel – see tähendab, kuni pole võtta kõikidesse koolidesse võrdselt häid õpetajaid –, ei saa heita ette koolidele, et need teistest paremaks pürivad, ega vanematele, et need fiktiivseid sissekirjutusi teevad.

Mehhanism, mis selle masinavärgi peataks, ei ole uued reeglid, vaid õpetajad. See omakorda taandub õpetajaharidusele ja palkadele. Valitsus on praeguseks oma seisukoha õpetajate palkade suhtes öelnud ja õpetajad on vastanud teadaandega, et jaanuariks-veebruariks planeeritakse streiki. Nemad teavad oma väärtust. Oleks hea, kui rahakoti hoidjad seda samuti teadvustaks.