Päeva karikatuur.

FOTO: Urmas Nemvalts

Kliima ja keskkond on lähemate kümnendite peamine narratiiv, ütles arvamusfestivali lõpudebatil Jüri Ratas. Põxit (ehk põlevkivienergiast loobumine) on vältimatu, lisas Helir-Valdor Seeder. Mart Helmegi tunnistas, et teadlaste jutt kliimamuutustest tekitab muret.

Valitsus tunnistab probleemi, ometi jäi laupäeva õhtul vastuse ja lähema juurdluseta küsimus, mis saab edasi. Ja mitte kliimast, vaid meie igapäevaelu lahutamatust osast – eeldusest, et «seinast» saab ööpäev ringi elektrit.

See mure on üks üha hoogu koguva kliimadebati kõige praktilisematest, ent seni siiski liiga vähe sisulist tähelepanu saanud küsimustest. Kliimaeesmärkide saavutamisel räägime seniste diiselrongidel põhinevate raudteeliinide elektrifitseerimisest, laienevast trammiliiklusest ja muidugi elektriautodest.

Möödunud nädalal istusid aga tuhanded inglased ja waleslased vooluta jäänud rongides. Briti elektrilevi esialgsel hinnangul jäi puudu võimsusest, mida oleks pidanud pakkuma üks merel asuv tuulepark. Erinevalt fossiilsetest või tuumakütusest ei anna aga tuul ennustatavat kogust energiat. Vahel ta puhub, vahel ei puhu.

Britid elasid liikluskaose üle, kuid mis juhtub, kui vooluta jäävad meie haiglad? Tänases lehes heidame valgust riigikontrolli auditile, milles tunnistatakse, et iseseisvalt nad voolukatkestuse korral hakkama ei saa. Üksikute haiglate korpused on küll varustatud autonoomse elektritoitega, kuid sedagi üksnes kuni 12 tunniks. Olukorra lahendamisel on selge hind: 21 miljonit eurot, mida valitsusel praegu ei ole.

Kuidas asendame neid mugavusi – või õigupoolest selgeid vajadusi –, millega oleme aastakümnete jooksul ära harjunud?

Viimased pool aastat on näidanud, et raha pole paljudeks «argisematekski» asjadeks. Seesama üksnes ühe probleemi lahendamiseks vajalik 21 miljonit näitab, kui suuri investeeringuid meie uus reaalsus nõuab. Lisaks varustuskindlusele on ju jätkuv mure ka tuhanded töötud energeetikud, kes kavatsevad ka kahe nädala pärast näidata pealinnas oma rahulolematust.

Siiski on julgustav, et me kliimaga seotud väljakutseid tunnistame ja neist lõpuks räägime. Ent kuidas asendame neid mugavusi – või õigupoolest selgeid vajadusi –, millega oleme aastakümnete jooksul ära harjunud?

On lihtne nimetada tagurlasteks neid, kes pelgavad olemasolevat muuta. Vaid kosmeetiliste lahendustega ees seisvaid kliimaprobleeme ei lahenda. Fossiilsed kütused on tõstnud inimtsivilisatsiooni viimase 200 aastaga uskumatutesse kõrgustesse. On selge, et saavutatust loobuda me ei taha. Aga kas tuule- ja päikeseparkidega suudame selle vahe tasa teha? Praegune elu näitab, et mitte.

Mis on siis lahendused? Kas põlevkivienergeetika jätkumine? Või ikkagi oma tuumajaam? Need on küsimused, millele peaminister Ratas – ja teisedki koalitsiooniliidrid – võiksid selgelt vastata. Selle asemel, et lihtsalt nentida kliima-, keskkonna- ja nendega seotud energeetikateema tähtsust. Vaja on konkreetset plaani.