Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/04/11629504t1he739.jpg)
/nginx/o/2019/08/11/12457696t1h1daa.jpg)
Pürime küll Euroopa meistriklassi uudsete salakaameratega trahvimises ning pakume valimatult riigi raha bussiga «tasuta» teise maakonda teatrisse sõiduks, aga kohta lasteaias ootame ikka järjekorras, nagu oleks tegu ihaldatud kaubaga nõukogude ajal, kirjutab Soraineni advokaadibüroo jurist Illimar Pärnamägi.
Seaduse järgi peab kohalik omavalitsus looma pooleteise- kuni seitsmeaastastele lapsele võimaluse käia kodukoha lasteaias. Ometi jäävad sajad (või tuhanded?) lapsed igal aastal ukse taha, sest enne võetakse järjekorras eespool olijad. Põhjendus on harilikult selge selles osas, mis puudutab äraütlemist, aga ebamäärane tuleviku suhtes – kohti ei olevat ning enne järgmise aasta sügist kindlasti ei tulevat. Loodud on mugav menetlus ametnikule, ent kas piisav lahendus kodanikule? Jättes kõrvale küsimuse, kas niisugune kes-ees-see-mees-protseduur on ise juriidiliselt õiguspärane, jääb närima kahtlus, et riik on oma kohustuse enda õlult ära veeretanud.