Illimar Pärnamägi: koht lasteaias ärgu olgu defitsiitkaup

Lasteaed. Foto: Marko Saarm / Sakala

Pürime küll Euroopa meistriklassi uudsete salakaameratega trahvimises ning pakume valimatult riigi raha bussiga «tasuta» teise maakonda teatrisse sõiduks, aga kohta lasteaias ootame ikka järjekorras, nagu oleks tegu ihaldatud kaubaga nõukogude ajal, kirjutab Soraineni advokaadibüroo jurist Illimar Pärnamägi.

Seaduse järgi peab kohalik omavalitsus looma pooleteise- kuni seitsmeaastastele lapsele võimaluse käia kodukoha lasteaias. Ometi jäävad sajad (või tuhanded?) lapsed igal aastal ukse taha, sest enne võetakse järjekorras eespool olijad. Põhjendus on harilikult selge selles osas, mis puudutab äraütlemist, aga ebamäärane tuleviku suhtes – kohti ei olevat ning enne järgmise aasta sügist kindlasti ei tulevat. Loodud on mugav menetlus ametnikule, ent kas piisav lahendus kodanikule? Jättes kõrvale küsimuse, kas niisugune kes-ees-see-mees-protseduur on ise juriidiliselt õiguspärane, jääb närima kahtlus, et riik on oma kohustuse enda õlult ära veeretanud.

Seda näib hästi mõistvat ka riigikohus, mille hiljutise otsuse järgi tuleb lasteaiakoha loomise kohustuse õigusvastasest täitmata jätmisest tingitud kulud lapsevanematele hüvitada (11.06.2019 otsus kohtuasjas nr 3-17-449). Lahend tekitab optimismi, sest riigikohus sõnastas asja inimese vaatest: mõistlik aeg lasteaiakoha ootamisel ei saa olla rohkem kui kaks kuud. Seejärel on igal vanemal nõudeõigus – ehk koht on garanteeritud. Riigi valik on, kas anda koht või maksta selle puudumine välja.