Koolikiusamine. Illustratiivne foto.

FOTO: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Kuidas peaks kool käitumisraskustega lastega hakkama saama, kui tugisüsteem on puudulik?

Koolis tekkinud konflikti või kiusamise lahendamise tulemuslikkus sõltub sellest, kui head on suhted tugispetsialisti, lapse ja tema vanemate vahel. Kui üks asjaosaline on takistuseks, siis sinnapaika probleem jääbki.

Haridusministeeriumi andmetel oli Eestis 2018/2019. õppeaastal 518 üldharidusega kooli. Sotsiaalpedagooge oli nendes koolides kokku 331 ning koolipsühholooge 210. Teisisõnu: mõnes koolis puudub üks või teine tugispetsialist.

Igal alal on spetsialiste, kes on inimesed õigel kohal, ja neid, kes istuvad tunde täis. Sotsiaaltöö pole see ala, kus nii võib, kuid reaalsus on midagi muud.

Toon ühe hea ja halva näite elust enesest.

Koolis töötav sotsiaalpedagoog on autoriteetsem kui direktor. Õpilased lähevad tema juurde kõikvõimalike muredega. Koostöö politseiga sujub ning teravad probleemid suudetakse lahendada, kuna tugispetsialist oskab ja viitsis luua usalduslikke suhted õpilaste ja vanematega.

Ei tohi arvata, et tugisüsteem ei toimi peamiselt seepärast, et südametunnistusega pedagooge napib. Kiusamisprobleemi lahendamist võib takistada ka lapsevanem, kes vaikib.

Ja siis teine näide.

Koolis õpib üle tuhande õpilase. Sotsiaalpedagoog on jõudnud suhelda vaid 50ga. Koolis käivad õpilased, kellega peaks tegelema, ning parem oleks, kui tugispetsialist jälgiks kas või aeg-ajalt, millises meeleolus nad hommikul kooli tulles on. Ent selle asemel võtab tugispetsialist tööle jõudes esimese asjana lahti oma e-postkasti ja jääbki kabinetti istuma. See sotsiaalpedagoog ei ole laste jaoks autoriteet ning lapsed ei võta konfliktide korral arvesse tema sõnu, sest tema suust tulevad ainult süüdistused. Ka lapsevanemad ei soovi temalt abi saada.

Nende kahe näite vahele mahub muidugi ka kolmandaid, neljandaid … Näiteks olukord, kus vähekogenud tugispetsialist lihtsalt ei julge öelda vanematele asju nii, nagu need on.

Kuid ei tohi arvata, et tugisüsteem ei toimi peamiselt seepärast, et südametunnistusega pedagooge napib. Kiusamisprobleemi lahendamist võib takistada ka lapsevanem, kes vaikib. Ta ei julge muret tunnistada või süüdistab selles iseennast. Ühtlasi ei julge ta kas või lasteabi telefonilt nõu küsida. Ta ei reageeri e-kooli pandud märkustele. Sotsiaalpedagoog ei julge aga selle pere kodu külastada, kuna kardab eraellu sekkuda.

Rajaleidja kodulehelt võib sotsiaalpedagoogi ametiala kirjelduse kohta lugeda: ükski päev pole päris sarnane eelmisega. Teisisõnu: iga juhtum vajab eraldi lähenemist ja osaliste pühendumist.