Juhtkiri: koolikiusu võitmiseks on vaja julgeid

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Vana tarkus ütleb, et probleemi tunnistamine on esimene samm paranemise teel. Reaalses elus on kõigi nähes esimesena tolle avasammu tegemine aga mõnikord pehmelt öeldes komplitseeritud.

Mis juhtuks, kui koolidirektor tunnistaks kõige otsemate sõnadega avalikult, et tema juhitavas õppeasutuses on kiusamisega suur mure? Esiteks ähvardaks see tekitada lapsevanemates hirmu, et mitte öelda paanikat. Ja hiljemalt järgmisel sügisel tõotaks saabuda uus hoop. Kas teie oleksite nõus panema oma lapse kooli, kus isegi selle juhtkonna sõnul esineb palju narrimist, löömist ja muud säärast?

Kõik see ei pane hoolega sõnu valima mitte üksnes negatiivset tähelepanu pälvinud konkreetse kooli juhti, vaid ka teisi inimesi ja instantse, kel on teemaga otsene või kaudne puutumus: kohaliku omavalitsuse poliitikuid ja ametnikke, juhtumitega tegelevat politseid, koolide üle järelevalvet tegevat ministeeriumi, teiste haridusasutuste juhte. Üsna kiivalt hoidutakse hinnangutest ja kommentaaridest, mis võiksid kedagi ärritada, läbi kumab hirm ennast või kedagi teist halvas valguses näidata.

Nii on see ka tänases lehes kajastatava Sillamäe Vanalinna kooli loo puhul. Ehkki üks selle õpilane võttis endalt hiljuti elu ning seda juhtumit seostatakse koolikiusuga, kevadel käis seal täiskasvanud mees relvataolise esemega – väidetavalt samuti selleks, et kiusamist klaarida – ning eelmise õppeaasta jooksul tegelesid politseinikud selles haridusasutuses aset leidnud intsidentidega ligi paarikümnel korral, on see lähimate asjassepuutujate juttu mööda siiski tavaline ja turvaline koht, kus õppida. Rõhutatakse, et ainuüksi politseiga seotud juhtumite arv on järelduste tegemiseks liiga üheplaaniline näitaja, ning märgitakse, et traagilise surmajuhtumi väidetav seos kooliga pole sugugi kindel.

Kõik tunnistavad probleemi olemasolu, kuid õieti keegi ei tunnista, et see probleem on ka tema enda hoovis.

Võimalik, et tegelikkus ongi üksjagu erinev sellest muljest, mis praegu teada oleva info põhjal tekib. Ent me ei peakski selle ühe kooli näitesse liiga kinni jääma, vaid püüdma näha suuremat pilti, sest Sillamäe Vanalinna kooli nii teravalt fookusesse sattumine on osalt juhus. Tavaliselt ei saa avalikkus teada nii palju detaile, mis võimaldaks juhtunut sedavõrd üksikasjalikult kajastada.

Tegelikult just selles häda ongi: koolikiusamise juhtumitest räägitakse üldsuse ees tavaliselt väga üldiselt, ilma konkreetsete nimede ja seosteta. Kõik tunnistavad probleemi olemasolu – seda kinnitavad üheselt ka eri uuringud ja statistika –, kuid õieti keegi ei tunnista, et see probleem on ka tema enda hoovis.

Kuid koolikiusamisest võitu saamiseks peame saama sellest sisuliselt, see tähendab konkreetselt rääkida. Ka avalikult. Teisisõnu on vaja julgeid koolijuhte, õpetajaid ja teemaga kokku puutuvaid ametnikke, kes mõtlevad küll läbi, mida ja kuidas nad ütlevad, aga ütlevad. Kas või koos, nii et esimese sammu astuja ei peaks olema üksi.