Arvamusfestival.

FOTO: Dmitri Kotjuh/Jarva Teataja /

Igal aastal saab arvamusfestivali eel ja järel lugeda käsitlusi, milles seda nimetatakse eliidi ürituseks. Kokku tulevad ühe tsunfti inimesed, kes siis juttu puhuvad, kallist «käsitöö»-sööki-jooki naudivad ja lõpuks sama targalt laiali lähevad. Gramm tõtt selles muidugi on, kuid mitte asjata ei toimu festival tänavu juba seitsmendat korda. Ning seekord on põhjust arutlemiseks kõigil.

Koduse poliitika viimane poolaasta on näidanud hästi, kui vajalik on konstruktiivne vestlus ja mis juhtub, kui üksteisest isegi mitte ei püüta aru saada. On võistkonnad ja ainus võimalus on valida pool. Ja siis ühismeedias või kommentaariumis teise peale karjuda.

Muidugi on naiivne arvata, et täna-homme toimuvad arutelud seda üldist kisafooni kuidagi taltsutada suudaksid. Aga püüdma peab.

Nagu eelnevatelgi aastatel teevad Postimees ja Kuku kaasa mõlemad päevad. Seekord arutleme muuhulgas selle üle, miks me rikkamaks saades õnnelikumad pole, kuidas meid ümbritseva võltsinformatsiooniga toime tulla, ning muidugi räägime sellestsamast arvamiskultuurist.

Just vestlus sellest kultuurist on oluline, kui soovime, et suudaksime ka edaspidi siin Maarjamaal koos asju ajada. Väidelda teemadel, mis järgnevatel kümnenditel meie elu kõige enam mõjutavad – olgu selleks demograafia, kliima või riigikaitse. Ikka ja jälle on see keerulisem, kui peaks.

Üsnagi valdavat arvamiskultuuritust iseloomustab kergelt tragikoomilises võtmes festivalikülastaja, kes küsimuseks mikrofoni haarab, kuid siis teistele oma eluloo ette kannab ja lõpuks oma jutu mõtte ära unustab. Kui varem on see ikka natuke nalja pakkunud, siis mida aasta edasi, seda enam see mind ärritab.

Lihtne on öelda, mis ei meeldi, ent kuidas oleks siis parem? See pole pelk mõtteharjutus, vaid aitab mõista, miks üldse on asjad nii, nagu nad on.

Kindlasti nõuab ka niimoodi sõnavõtmine rohkem julgust kui ühe järjekordse plärtsatuse tegemine kommentaariumisse, kuid oma olemuselt on see üks ja sama. See pole niisama manitsus, vaid üleskutse austada teiste aega. Selle vastu eksivad kõiksugu ilmavaatega inimesed.

Süveneda nüanssidesse ja vaielda partneri seisukoha, mitte isikuga on ainuvõimalik viis mingisugustki ühisosa leida. Tuletan kõigile tänastele ja homsetele arvajatele meelde arvamusfestivali hea arutelutava kuuendat punkti: kriitika olgu põgus, seejärel paku juba lahendusi. Lihtne on öelda, mis ei meeldi, ent kuidas oleks siis parem? See pole pelk mõtteharjutus, vaid aitab mõista, miks üldse on asjad nii, nagu nad on.

Seega, teravat meelt ja kultuurset arvamist, sest üksnes nii on võimalik üksteist mõista.