Bretty Sarapuu: ei saa läbi migrandita (18)

Bretty Sarapuu
, toimetaja
Copy
Välismaalaste suhtes tõrges Jaapan pakkus 2015. aastal tõsiseima põgenikekriisi tingimustes asüüli 11 migrandile, mis tõi kaasa meeleavaldused Tokyo tänavatel.
Välismaalaste suhtes tõrges Jaapan pakkus 2015. aastal tõsiseima põgenikekriisi tingimustes asüüli 11 migrandile, mis tõi kaasa meeleavaldused Tokyo tänavatel. Foto: Yuya Shino/Reuters/Scanpix

Lääneriikide pidev mure rahvastiku vähenemise ja vananemise pärast tekitab tunde, et elatakse, silmaklapid peas, suures teadmatuses, kuidas maailma rahvaarv kasvab meeletu mühinaga. Inimestest puudust pole, meile lihtsalt ei sobi see, kus nad sünnivad ja millist rahvust esindavad.

Sisseränne tekitab kahtlemata õigustatud hirme. Eestlased pelgavad, et emakeel ei jää püsima, jaapanlased tunnetavad ohtu oma reeglitepõhisele ühiskonnale, hirmu võib tunda islamiseerimise ees või karta, et valge rass asendatakse mustanahalistega. Kõik need kartused tekitavad tunde, et parem oleks end tabaluku ja müüridega kõigest võõrast eraldada.

Ent asjaolu, et sisserände suhtes muutub leebemaks isegi äärmiselt konservatiivne Jaapan, mis läbi aegade on suhtunud halvasti isegi oma rahvuskaaslastesse, kes ehk liiga kaua välismaal elanud ja seega veidi võõraks muutunud, näitab immigratsiooni möödapääsmatust läänemaailma jaoks.

Seejuures pole mõtet rõhutada töökäte puuduse ajutist leevendamist välismaalastega, vaid mõelda, kes täidaks püsivalt tühjaks jäänud asulad, lasteaiad ja elumajad.

Iroonilisel kombel ennustatakse, et kuigi läänemaailm kipub migratsiooni vastu tõrges olema, paistab pinna alt tegelikult võitlus välismaalaste nimel. Nii vaatab noortest tühjaks jäänud ja tööjõupuuduses virelev Horvaatia, kuidas bussitäied naaberriikide kodanikke sõidab neist mööda, tööle hoopis Lääne-Euroopasse, kus mitte üksnes kõrgem palk, vaid ka paremad töö- ja elutingimused.

Meeleheitlikult sisserändega võitlemise asemel võiks kulutada oma energia sellele, et mõelda, kuidas varem võõramaalaste lõimumisega tehtud vigu tulevikus vältida.

Isegi kõrgelt arenenud Jaapan ei pruugi olla sisserändajate meelispaik, sest nagu juba mainitud, suhtub ühiskond võõrastesse kehvasti ja sealne range töökultuur mõjub ahistavalt isegi kohalikele, rääkimata siis veel võõrastest.

Kõik see ei tähenda, et lääneriikidel ei tuleks pingutada sündimuse suurenemise nimel. Kahtlemata tuleb tegutseda, et soovitud lapsed ei jääks sündimata majandusraskuste, pere- ja tööelu ühitamise raskuste või lastevaenuliku ühiskonna tõttu.

Ent olgu meie hirmude ja vastumeelsusega kuidas on, maailmas on piirkondi, kus erinevalt läänemaailmast sündimusega probleeme pole, kuid mis samal ajal seisavad silmitsi sõjaga või vee-, toidu- ja tööpuudusega, mis innustab rahvast liikuma. Sinna, kus neid tegelikult ka vaja oleks.

Meeleheitlikult sisserändega võitlemise asemel võiks kulutada oma energia sellele, et mõelda, kuidas varem võõramaalaste lõimumisega tehtud vigu tulevikus vältida. Ja rahvastikukriisist rääkides mitte mõelda üksikutele riikidele, kus rahaarv kahaneb, vaid maailmale tervikuna, kus inimeste puudus sugugi ei kummita.

Kommentaarid (18)
Copy
Tagasi üles