Juhtkiri: sada päeva möödas, sada veel?

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Kas valitsus saab sada päeva, et kriitikavabalt atra seada, või sada päeva, et esimesi tulemusi näidata? Õigupoolest ei tea keegi, kuid juba taasiseseisvumise aja algusest peetakse seda uue koalitsiooni esimeseks teetähiseks. Jüri Ratase teist valitsust ootab selles punktis aga üksnes sada grammi – nüüd juba odavamalt.

Kivide ja kändudega alanud teekond, mille esimesel sammul tuli üks minister välja vahetada, pole veel oma suunda kätte saanudki.

Peaminister Ratase jaoks on see olnud kui sada päeva üksildust, sest tuge pole tulnud ei paremalt ega vasakult. Ühelt poolt hingavad kuklasse koalitsioonipartnerid, kes mõõdavad, kui palju on võimalik seda taluvuskummi veel venitada, teiselt poolt aga koduerakond, mille mõjukas venekeelne tiib pole sellele liidule oma ühest õnnistust andnudki.

Tänase Postimehe esimesed leheküljed pühendame valitsuse saja päeva vahekokkuvõttele. Kuidas töötab valitsus, mis veel siiani oma ühisosa otsib? Milliseid võtteid kasutavad ministrid, kel senine poliitiline kogemus üsna napp? Mida arvavad sellest ettevõtjad ja rahvasaadikud? Neile küsimustele leiate tänasest lehest vastused.

Lähiminevikust ei leia ühtki valitsust, mille tegevust oleks juba esimesest päevast saatnud selline tähelepanu. Nõnda jäävad seda aega iseloomustama eelkõige teravalt lausutud sõnad: leheveergudel, raadios ja tele-eetris ning muidugi kõikvõimalikel perekondlikel üritustel. Igaühel on aina selgem ja paindumatum seisukoht.

Kui veel paari aasta eest pilati peaministrit ümmarguste vastuste generaatoriga, siis nüüd on tal tulnud masinavärk ümber häälestada vabandusi genereerima. Ehkki nelja seina vahel toimivat valitsus võrdlemisi üksmeelselt, tekib selle liikmete kabinetist väljudes iga kord uus situatsioon, kus igaüks jälle oma asja ajab.

Ratas näitas end oma esimest valitsust juhtides kui tugevat meeskonnamängijat, kes suutis panna ideoloogiliselt erinevad sotsiaaldemokraadid ja Isamaa ühise asja nimel koos töötama – nii sisuliselt kui ka avalikkuse ees. Nüüd on ideoloogiline spekter kogu valitsuse ulatuses kitsam, kuid ühisosa ometi aina raskemini tuvastatav.

Valitsuse kahesajas päev saabub novembri keskpaigas, mil riigieelarve peaks jõudma riigikogus teise lugemiseni. Kui mitte varem, on siis koalitsiooni jaoks tõetund, mil selgub, kas nii sõnas kui ka teos ollakse valmis ka kompromissideks. Võimalus oma valijate tahet ellu viia on seda liitu tänaseni koos hoidnud. Kui seda tuleb aga veel aasta võrra edasi lükata?

Jüri Ratas on võtnud selle liiduga riski, mis on seni teeninud eesmärki teda jätkuvalt peaministriametis hoida. Sestap on tal ka valitsuse lagunemisest kõige rohkem kaotada. Järgmised sada päeva näitavad, milleks peaminister liidu püsimise nimel võimeline on. Keskerakond võib osaleda ka järgmises valitsusliidus, kuid Ratas selle peaministrina mitte.