Meeleavaldus Moskvas.

FOTO: AFP/AP/TASS/Scanpix

Kui politseinikud või Rahvuskaardi sõdurid taovad nuiaga pähe asfaldil lebavat sagris juustega tüdrukut, ei pane nad tähelegi, et taovad naelu Putini kirstu, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

20. ja 27. juulil ning 3. augustil Moskvas toimunud protestiaktsioonid andsid märku Venemaa ühiskonnas aset leidnud muutustest. Paljud on sel puhul esitanud küsimuse: miks just Moskva linnaduuma valimised 2019. aastal kujunesid muutuste ja tormiliste sündmuste vallapäästjaks?

Viimati valiti Moskva linnaduuma saadikuid 2014. aastal, mil valimas käis ainult 20 protsenti valijatest, ning valitud 45 saadiku nimed on tänaseks peaaegu täielikult unustusse vajunud. Niisiis, viie aasta eest inimestel huvi valimiste ja saadikute vastu ei olnud. Kuid 2019. aastaks oli kõik muutunud.

Ma usun, et Moskva protestiaktsioonid on osa suurest presidendivõimu üleandmise operatsioonist. Pole mingit kahtlust, et Vladimir Putini silmis «2024. aasta probleemi» ei ole. See on «tugitooliekspertide» teema. Sellise võimusüsteemi ja totaalse kontrolli tingimustes, mis Venemaal praegu valitseb, ei ole Vladimir Putinil kuigi raske muuta põhiseadust, luua uus kvaasiriik ja jääda ka edasi võimule, isegi kui näiteks ametinimetuse president asemele peaks tulema ülemvalitseja.