Soomuk CV90.

FOTO: Kaitsevägi

Etanoolisisalduse suurendamine tangitavas kütuses, mis Euroopa tasandil ka meie riigijuhtide poolt kokku lepitud, on oluline samm üleminekul taastuvenergia suuremale kasutusele ning inimkonna ökoloogilise jalajälje vähendamisele. Kümneprotsendine etanoolisisaldus, milleni 2020. aastaks tuleb jõuda, on seega seadusandlikul tasandil valmis.

On aga erand – nimelt ei ole kaitseväe ega Kaitseliidu sõidukid kohustatud sellest nõudest lähtuma. Majandusministeeriumi eelnõu kohaselt loodi erand seetõttu, et biokütusele üleminek vähendaks lahinguvalmidust, või õigemini, kriisile reageerimise kiirust. Sisuliselt tundubki, et põhjus, miks kaitseväele ja kaitseliidule kehtivad erireeglid, on sõjaline oht, mis võib peatselt ees oodata.

Sellistel puhkudel tasub mõelda, kas erandite tegemine kaitseväele riikliku julgeoleku alusel on õigustatud. Tänapäeva sõjalised konfliktid, mis tekivad harva üllatusena julgeolekuringkondadele, ei ole ka niivõrd mastaapsed, et vajaksid täielikku ja kohest üldmobilisatsiooni. Samuti ei viita Eesti julgeolekuolukord sellele, et erandi tegemine tuleneks vajadusest.

Sõjaline tegevus ja selle harjutamine on oma olemuselt loodust saastav ning ajateenistuse läbinuna olen seda ka ise näinud. Seetõttu võiks kaitsevägi tõsisemalt mõelda võimalustele, kuidas oma ökoloogilist jalajälge vähendada, ning mitte jääma kinni mõttemallidesse, mis rõhutavad nende erilist missiooni, mille tõttu on kõik lubatud.

Sarnane olukord oli ka aasta alguses, mil riigikogus võeti vastu kaitseväe luureseadus. Ilma laiema avaliku aruteluta oleks kaitsevägi saanud täiendavaid varjatud jälgimise õigusi Eestis, lisaks õigusele koguda informatsiooni ka riigist väljas. Seni on president Kersti Kaljulaid jätnud seaduse välja kuulutamata, tuues välja just inimeste põhiõiguste riivamise.

Praegu jääb mulje, et riik kehtestab seadusi kodanikele, oma institutsioonidele luuakse aga erandeid.

Mis signaali edastab see otsus rahvale? Praegu jääb mulje, et riik kehtestab seadusi kodanikele, oma institutsioonidele luuakse aga erandeid. Pole ju kahtlust, et odavam hind meeldiks teistelegi. Riik, kes muutuse ellu viib, peaks võtma just eeskuju rolli, eriti muutuste puhul, mis on keerulised.

Kui riik aga eeskujuks ei ole ning kehtestab endale erandid reeglites, millest kinnipidamist nõutakse teistelt, võõrandub riik ühiskonnast, mille üle valitsetakse. Arvestades asjaolu, et meie riigi julgeolek on üles ehitatud reservarmeele, võib see olla hoopis suurem probleem kui olukord, kus sõjaväemasinad ei saa kriisi tekke korral kohe paigalt minema.