Juhtkiri: viimase sendini poliitrulett

Peaminister Jüri Ratas. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Saabuv poliitikasügis toob peaminister Jüri Ratasele tema senise kahe ametiaja suurima tõehetke: kas kevadine otsus moodustada valitsus hoopis EKRE ja Isamaaga on võimalik veel võiduks pöörata või mitte. Kõik selgub eelarveläbirääkimistel.

Nagu kevadki, on poliitsuvi nõudnud igalt vähegi autoriteetsemalt keskerakondlaselt ikka ja jälle mõne EKRE seisukoha silumist-tasandamist või ümbetõlgendamist. Sest muutub ju ikkagi EKRE retoorika, aga mitte näiteks Eesti välispoliitika, kinnitavad nad. See koristusoperatsioon on läinud asja ette, kui uut aastat saab alustada ambitsioonika eelarvega, millega viiakse ellu Keskerakonna valijale antud lubadusi. Siis on risk end õigustanud.

Tänasest lehest saab lugeda Urmas Jaaganti analüüsi selle kohta, milline on valitsuse tervis praegu – ajal, mil puhkuseperiood lõppemas ja tõetund lähenemas. Muuhulgas joonistub üpris selgelt, kui viimase piiri peale on peaministrierakond viidud. «Karikas on juba ammu täis, nüüd tilgub juba ämbrisse,» võtab üks mõjukas keskerakondlane olukorra kokku.

Mida muud saakski tunda näiteks Mihhail Kõlvart, kelle ülesanne on säilitada pealinnas senine ainuvõim, või Yana Toom, kelle vastumeelsus selle võimuliidu suhtes on olnud õigupoolest varjamatu. Või ka Enn Eesmaa, kelle käes oli seekord EKRE eest vabandaja teatepulk.

Valimistel kõrbenud Keskerakond oli kevadel olukorras, kus partnerina oli saadaval vägagi mugav ja ilmselt üsna paindlik Reformierakond. See oleks aga olnud kaotuse tunnistamine, oravaparteile alla vandumine ja Jüri Ratase jaoks välja võidetud ametipostist loobumine. Seega võttis ta riski, mis on seniste kuude jooksul üksnes kaotusi toonud. Muuhulgas erakonna reitingus, mis on pea ajaloolises madalseisus.

Majandusteadus tunneb fenomeni, kus juba sooritatud pöördumatule kulule lisatakse miinust aina juurde, sest ehk pöörab see ikkagi plussi. Markantseimana avaldub see viimasegi sendi maha mänginud kasiinosõltlases, sest ehk toob see järgmine tihi ikkagi loodetud võidu. Jüri Ratase jaoks oleks see võit üle ootuste majandusprognoos, mis võimaldaks tuleva aasta eelarves kärpimise asemel kulutada. Mõningast lootust selleks on.

Koristusoperatsioon on läinud asja ette, kui uut aastat saab alustada ambitsioonika eelarvega, millega viiakse ellu Keskerakonna valijale antud lubadusi.

Kui see lootus aga ei täitu, on Ratasel senise koalitsiooni õigustamine aina keerulisem. Eelkõige oma erakonnakaaslastele. Kohalikud valimised võivad toimuda küll rohkem kui kahe aasta pärast, ent vundament heale tulemusele luuakse just praegu. Vormikõver tuleb ju üles saada ikka enne tiitlivõistlust.

Kehva eelarve juures on selleks lihtsaim viis partnerite vahetamine, nagu pinda sondeerivad asjaosalised ka ajakirjanduses vihjata püüavad. Ratase jaoks tähendaks see aga peaministriameti lõppu – seletuskirjaga, et võetud risk ei tasunud end ära. Tõele au andes ei olnud aga Ratasel isiklikult juba kevadelgi alternatiive, sest sel juhul oleks pidanud tunnistama kaotust juba toona.

Seega pole sügisel muud kui «kõik mängu», sest möödunud poole aasta panused on asetatud just lootusele, et see kõik on seda väärt olnud.