Karikatuur 05.08.2019

FOTO: Urmas Nemvalts

Kui süütuse presumptsioon kehtiks ühiskonnas laitmatult, siis poleks kohtus süüdistatava pingis istumine nii suur kannatus. Päris elus on aga see, mida teised arvavad või võivad arvata, paljudele inimestele kogu kohtuskäigu juures kõige hullem. Mida kauem kohtukivid jahvatavad, seda raskemalt läbielamine neile mõjub, ja pahatihti nenditakse pärast õigeksmõistvat otsust, et see pakub kesist lohutust, sest kahju on juba sündinud.

Pealegi ei pruugi kohtulahend iga hindava pilguga vaatajat veenda. Mõnikord jääb otsusest kõlama, et süüd ei suudetud tõestada, mitte et süüdistused lükati ümber.

Ka Krabi kooli töötajad, keda klassitäis õpilasi süüdistas väärkohtlemises, võivad mõne silmis jääda lastepeksjateks, olgugi et kohtus mõisteti nad kõigis väidetavates juhtumites õigeks ning mõni kohtueelse uurimise käigus tähelepanuta jäänud vastuolu on kõnekas. Prokurörgi rõhutab nüüd, et kohus ei võtnud seisukohta, justkui oleks olnud tegu valeütlustega, vaid et ütlused polnud piisavalt usaldusväärsed, et nende pinnalt oleks võimalik inimese süüd kõhklusteta tõestada.

Siinkohal on paslik märkida, et avalikkus ei tea Krabi kooli võimalike probleemide kohta midagi, neid ei tehtud selgeks ega olematuks. Ei kohtumenetluses ega kuidagi teisiti.

Kuid ilma selletagi võib väita, et tänases lehes kajastatav lugu peegeldab praegust aega ja ühiskonnas valitsevaid hoiakuid. See näitab, et tänapäeval kuulatakse ka keeruliste õpilastega tegeleva erakooli laste juttu ja süüdistusi.

Halvim, mis saab Krabi kooli loo taustal juhtuda, on see, et edaspidi ei võeta laste muresid enam tõsiselt ja tembeldatakse need kergekäeliselt väljamõeldiseks.

Tulebki kuulata. Ka koolitöötajate kaitsjaks hakanud endise juhtiva riigiprokuröri Margus Kurmi terav kriitika pole suunatud sellele, et prokuratuur võttis tekkinud kahtlusi uurida, vaid et ei uuritud piisavalt. Tema sõnul oleks see nii mõnegi väite eos ümber lükanud.

Häda seisnebki selles, et antud juhul kukkusid süüdistused kokku alles kohtus. Krabi kooli töötajad pidid olema süüdistustega üldsuse ees ligi kaks aastat. Süütuse presumptsioonist ja õigeksmõistva kohtuotsuse pakutavast leevendusest oli eespool juba juttu.

Väärib toonitamist, et Krabi kooli juhtum on sedavõrd tavatu ja ootamatu, et selle põhjal ei saa liiga kaugele ulatuvaid järeldusi teha. Muu hulgas selle kohta, kuidas tuleks reageerida järgmine kord, kui punt koolilapsi esitab mitme õpetaja vastu raskeid süüdistusi.

Halvim, mis saab Krabi kooli loo taustal juhtuda, on see, et edaspidi ei võeta laste muresid enam tõsiselt ja tembeldatakse need kergekäeliselt väljamõeldiseks. Eraldi olgu rõhutatud, et tähelepanelikult tuleb edaspidigi ära kuulata ka käitumisraskuste ja erivajadusega lapsed ning vähimagi kahtluse korral asjaolusid uurida. Tõerääkijateks peetud valetajate tõttu ei tohi päriselt tõtt rääkivaid lapsi valetajateks pidada.

Kuid paradoksaalsel kombel võiks Krabi kooli näidet vaadelda samal ajal ka hoiatava meeldetuletusena selle kohta, mis võib juhtuda, kui valmisolek uskuda õpetajate vägivaldsusesse kasvab liiga suureks. Õpetajal võib õigus olla.