Kristina Herodes: salasoristaja on laisk mölakas

Kristina Herodes FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Piisk meres märgib väljendina pisiasja, mis midagi ei muuda. Kuid otsetähenduses see mõte paika ei pea! Kui sa oled üks neist sinisilmsetest suvitajatest, kes usub, et «sokutan oma häda salamisi veekokku ja mitte midagi ei juhtu», siis võta teadmiseks – nii see ei ole.

Kui sa elaksid ihuüksi Eestimaal, poleks muidugi muret. Ainult sa ei ela! Eesti merelahed on madalad ja siseveekogud väikesed, siin pole võimsaid laineid ega aktiivset veemasside vahetumist. Mõnusal soojal päeval loksutab laine kalda ääres laisalt sedasama vett koos kõigi lisanditega, mille puhkajad sinna poetavad.

Miks inimesed seda teevad? Enamasti ei ole asi teadmatuses. Kõik teavad, et vette laskmine on seatemp kaaspuhkajate ja looduse suhtes. Jah, võib-olla tõuseb bakterite osakaal üle kriitilise piiri alles jupi aja pärast, aga kas sina pead olema üks neist, kes saastamisse oma lahke panuse annavad?

Asi pole ka põhimõttes. Kui teised näeks ja teaks, ei teeks vette ka need, kes seda praegu teevad. Nad solgivad salaja, nagu mölakad ikka oma räpaseid tegusid teevad. Keegi ei tea ju, et mina…

Niisiis on tegu teadlik ja tingitud laiskusest. Või ehk on hulgas ka mõni Beavise ja Buttheadi masti maailmavaatega tegelane, kelle arust on vette lasta lihtsalt mõnus ja muust on poogen.

Kui teised näeks ja teaks, ei teeks vette ka need, kes seda praegu teevad.

Sageli on käimla lähikonnas olemas, kuid rahvas ei viitsi sinna minna. Parem käsi on treenitud, jaksab õllepudelit kergitada. Jalad paraku nõdravõitu – suurt keret ilma vaevata vetsuni ei veereta.

Tõsi, tänaseni leiab Eestis metsatukki ja mereääri, kus puhkajal polegi kuhugi minna. Ärge arvake, et need paigad on hooletusse jäänud kogemata. Loomulikult on see teada, et mitteametlik rand rõõmsalt suviti oma elu elab, ja tihti rahvarikkal viisil. Omavalitsusel on mugavam seda mitte märgata – kui pole ametlikku randa, siis pole ka probleemi. Poliitiliselt ja paberil on kõik tipp-topp. Ega need põõsaste all kasvavad kempsupaberimäed ju ametniku südametunnistust määri. Aga miks ei määri?

Täislastud meres levivad bakterid, aga ka viirused, kui neid kellegi uriinis leidub. See pole enam vesi, kus ujuda.

Ametnikke tabab sageli viirus, kus nad minetavad inimliku märkamisvõime kõigi murede suhtes, mis nende haldusalast väljaspool. Kuid pole olemas ametit, mis vabastaks inimeseks olemise kohustusest. Nendel, kes keskkonda ja kaaskodanikke kaitsvad otsused sulaselgest laiskusest tegemata jätavad, tasuks ehk seda teinekord meelde tuletada.