Juhtkiri: tuumalõhkepea ja paber

3. augusti karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

Kesk-Euroopas on viimasel ajal võinud siin-seal märgata tuumarelvade-vastaseid silte, lippe ja meeleavaldajaidki. Ajendiks mõistagi USA lahkumine keskmaa tuumajõudude lepingust (INF). Inimeste muret pole raske mõista – nad on Venemaa rakettide ulatuses.

Samas on nendesamade Euroopa riikide valitsused seisnud NATO liitlastena ses asjas algusest peale Ühendriikide selja taga. Piltlikult väljendudes sel põhjusel, et tuumarelvastumine pole nagu mäng kivi-paber-käärid, kus kivi on tuumalõhkepea ja paber ehk leping saab sellest jagu. Venemaa on lepet aastaid rikkunud, olgu tema ametlik retoorika milline tahes. Washington andis omapoolsete sammudega Moskvale kuus kuud rikkumiste lõpetamiseks, aga see ootuspäraselt kurssi ei vahetanud.

Ärgem saagem valesti aru: INF oli omas ajas väga tähtis saavutus. Ent selle lepingu sõlmisid 1987. aastal, külma sõja lõpus, Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov. Ei vaja ütlemist, et maailm on vahepeal tundmatuseni muutunud.

Muu hulgas on hägustunud piir strateegiliste ja taktikaliste tuumarelvade ning tava- ja tuumalõhkepeadega rakettide vahel, kuid see pole kõige tähtsam. Peamine on hoopis fakt, et kui toona oli niinimetatud tuumarelvanduses kaks suurt ideoloogilist vastast ning nemad sõlmisidki lepingu, siis tänapäeval tõstab üha jõulisemalt pead Hiina, keda võib näha keskmaa tuumajõudude lepingu põrmu varisemise tegeliku põhjustajana.

Tuumarelvastumine pole nagu mäng kivi-paber-käärid, kus kivi on tuumalõhkepea ja paber ehk leping saab sellest jagu.

Teadupärast on Hiina rahvaarmee sisuliselt hõivanud Vaikse ookeani osaks olevas Lõuna-Hiina meres mitu vaidlusalust saart. Mitte üksnes Ameerika Ühendriikide, vaid ka kogu NATO, sealhulgas Eesti huvi on, et USA ei jääks Vaikse ookeani tuumaheidutuses Hiinale alla.

Washington on öelnud, et tulevikus tuleks samalaadset lepingut luues sellesse kindlasti ka Hiina kaasata. Juhul kui säärane kolmepoolne lepe peaks kunagi sündima, oleks see vähemalt sama suur kordaminek, kui oli INF.

Paraku on Hiina öelnud, et nemad ei näe niisuguseks kätelöömiseks mingit vajadust, ning pole ka selge, millised on Venemaa ja USA järgmised sammud üldsegi mitte kauges tulevikus.

2021. aasta veebruaris saab läbi selle kümnendi alguses Barack Obama ja Dmitri Medvedevi allkirjastatud tuumadesarmeerimislepe. Seda on võimalik viie aasta võrra pikendada, kuid niisuguse võimaluse kohale on kogunenud kahtluse pilved. Näiteks ütles Vladimir Putin tänavu juunis pärast G20 tippkohtumist Osakas, et Venemaa ja USA välisministrile on tehtud ülesandeks sel teemal kõnelusi alustada, kuid see ei pruugi viia tuumadesarmeerimisleppe pikendamiseni. Kui selline stsenaarium peaks täituma, saab uus võidurelvastumine eelduste kohaselt sisse vägeva hoo.

Siltide riputamiseks ja lippude lehvitamiseks on põhjust küll, aga süüdistama ei peaks mitte NATOt, vaid pigem kaht suurt riiki idas.