Kuumalaine Indias.

FOTO: PIYAL ADHIKARY / EPA /SCANPIX

Tänaseks on päris hästi selge, et sellises muutunud kliimas, mille tingimustes me elame, on äärmuslik palavus väga tõenäoline, kirjutab Loughboroughi ülikooli kliimateaduse lektor Tom Matthews veebiväljaandes The Conversation

Minu erialaks on kliimaohtude uurimine. Möödunud nädalal avaldasin uurimuse lõunapoolkera katastroofilise tsüklonite ja kuumalainete kombinatsiooni võimalikkuse kohta. Ometi ei ole viimastel päevadel alatasa minu poole pöördutud mitte selle ohu, vaid hoopis Ühendkuningriiki tabanud kuumalaine ja kliimamuutuste pärast. Mul on alati hea meel rahuldada avalikkuse huvi äärmusliku ilma vastu, aga selle juures valitseb oht, et põhisõnum äärmusliku globaalse palavuse kohta ei leia piisavalt palju kajastamist.

Tänaseks on päris hästi selge, et sellises muutunud kliimas, mille tingimustes me elame, on äärmuslik palavus väga tõenäoline. Ometi tundub, et iga kord, kui Ühendkuningriik üle kere higiseks tõmbub, tuleb seda sõnumit ikka ja jälle esitada. Äärmiselt päevakajalistest kohalikest sündmustest kõnelemine kipub varjutama kriitilise tähtsusega sõnumit äärmusliku palavuse globaalse ohu kohta.

Kurikuulus 2003. aasta nõudis ligemale 70 000 inimese elu, 2010. aastal hukkus Venemaa lääneosas üle 50 000 inimese.

See on selge, et Briti standardite kohaselt on 35°C või enam väga palav, aga ei tohi unustada, et sellised olud on tuttavad ligikaudu 80 protsendile maakera elanikest. Vapustavaid pealkirju võimaldanud 46°C, mis hiljaaegu tabas meie naabrit Prantsusmaad, on tõepoolest ebatavaline, aga jääb ikkagi alla 50°C, mis tabas Indiat suve algul, ja tundub vaat et mõõdukas võrreldes 54°C, mida on pidanud kogema nii Pakistan (2017. aastal) kui ka Kuveit (2016. aastal). Kuumemas kliimas elavad inimesed tulevad küll kõrgema temperatuuri juures paremini toime, aga nii suur palavus nõuab ometi inimohvreid.

Tappev kuumalaine ei ole loomulikult võõras ka eurooplastele. Kurikuulus 2003. aasta nõudis ligemale 70 000 inimese elu, 2010. aastal hukkus Venemaa lääneosas üle 50 000 inimese. Õnneks võeti neist katastroofidest õppust ja võimud on nüüdseks palju paremini valmis, kui antakse kuumalaine hoiatus.

Aga me võiksime mõelda ka veel õnnetumate kogukondade peale, kes elavad ja tegutsevadki erakorralise temperatuuri tingimustes. Näiteks Lõuna-Aasias ja Pärsia lahe ääres elavate inimeste ihu satub sellest hoolimata, et inimkeha soojusvahetus on silmapaistvalt tõhus, pidevalt ülemise piiri lähistele.

Jah, selline piir on täiesti olemas.

Kui õhutemperatuur ületab 35°C piiri, hakkab ihu enda temperatuuri hoidmiseks turvalisel tasemel vett aurustama, peamiselt higistamise kujul. See süsteem toimib, kuni «märgtermomeeter» jõuab samuti 35°C juurde. Märgtermomeetri temperatuur arvestab termomeetrist aurava vee jahutava toimega, mistõttu on normaalsetes tingimustes tunduvalt madalam kui tavaline («kuivtermomeetri») temperatuur, mida võime kuulda ilmateatest.

Kuumalaine. 

FOTO: DOMINIQUE FAGET / AFP

Kui mainitud märgtermomeetri lävi on ületatud, on õhk veeaurust nii küllastunud, et higi enam ei eraldu. Kui meie keha ei saa enam kuumust väljutada, hakkab selle temperatuur tõusma sõltumata sellest, kui palju vett me joome, kui väga püüame püsida varjus või kui palju üritame tegevuseta olla. Leevenduseta järgneb surm, mis esimeses järjekorras tabab väga noori, väga vanu või terviseprobleemidega inimesi.

35°C ületavatest märgtermomeetri temperatuuridest ei ole veel kuigi palju teateid, aga mõningate andmete kohaselt on neid hakanud esinema Edela-Aasias. Kliimamuutusega võib kaasneda väljavaade, et mõnedki väga tiheda asustusega maakera piirkonnad ületavad selle läve veel enne sajandi lõppu, eelkõige Pärsia lahe piirkond, Lõuna-Aasia ja nähtavasti ka Suur Hiina tasandik. Ühtekokku elab neis piirkondades miljardeid inimesi.

Kui kuumalaine tabab Ühendkuningriiki ja teisi sarnaseid piirkondi, võtavad inimesed kuuma vastu kasutusele mõistlikud abinõud: tegutsevad aeglasemalt, joovad rohkem vett, otsivad jahedamat peavarju. Konditsioneerid kujutavad endast üht viimast kaitseliini, aga nendega kaasnevad omad probleemid, kas või juba suur energiatarve. Hinnangute kohaselt nõuavad jahutussüsteemid 2050. aastal elektrit juba nii palju, kui palju toodavad praegu USA, EL ja Jaapan kokku.

Eeldusel, et elektritootmisega suudetakse järjel püsida, võib tulevases krooniliselt ülekuumenevas kliimas olla isegi võimalik elada. Ent kui me nii suurel määral sõltume elu tagavatest süsteemidest, võib vähegi pikem elektrikatkestus osutuda katastroofiliseks.

Tappev kombinatsioon

Mis siis juhtub, kui äärmuslik temperatuur ja ulatuslik elektrikatkestus kokku langevad? Ma uurisin hiljaaegu kahe kolleegiga sellist «halli luige» stsenaariumi (võimalik, aga veel täies ulatuses olemata sündmus) võimalust üleilmse tormide ja kuumuse uuringu raames, mille tulemused avaldas ajakiri Nature Climate Change.

Me vaatlesime troopilisi tsükloneid, mis on juba põhjustanud maakera suurimaid elektrikatkestusi, mille seast tõsiseim on olnud kuudepikkune elektrivarustuse puudumine Puerto Ricos pärast orkaani Maria. Leidsime, et ühes kliima soojenemisega muutub aina tõenäolisemaks, et võimsatele tsüklonitele järgneb ohtlik kuumus ja et selliseid kompleksohte võib oodata igal aastal, kui globaalne soojenemine jõuab nelja kraadini. Troopilise tsükloni tagajärgedega võitlemisel tuleb sel juhul seada piisava jaheduse tagamine sama tähtsale kohale kui puhta joogivee kindlustamine.

Inimmasside liikumine muudab äärmusliku kuumuse ülemaailmseks probleemiks. 

Ühendkuningriik on äärmusliku palavusega toimetulemisel astumas täiesti uuele territooriumile. Kuid kohtades, mis juba kannatavad kuumuse käes, on oodata suurimat niiskuse ja kuumuse absoluutset kasvu, sealjuures pole füüsilise piiri saavutamine kuigi kaugel. Samal ajal on need piirkonna tihtipeale kõige kehvemini valmis ohule vastu astuma. Seepärast pole imeks panna, et äärmuslik kuumus paneb käima rändevood. Inimmasside liikumine muudab äärmusliku kuumuse ülemaailmseks probleemiks. Väikebritannia saab olude muutumise tagajärgi tunda juba kaugel oma mõõduka temperatuuriga piirist.

Ees ootavad katsumused on rängad. Kohanemisel on oma piirid. Seetõttu peame hoidma kindlalt silme ees globaalset perspektiivi ja püüdlema globaalse koostegutsemise suunas, kärpides kasvuhoonegaaside heidet vähemalt Pariisi kliimakokkuleppe piiranguteni. See annab meile parima võimaluse vältida tapvat kuumust nii kodumaal kui ka mujal maailmas.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane