USA sõjaväebaas Area 51.

FOTO: David Becker / AFP

Mõte, et tulnukad on olemas, on levinud sealtpeale, kui inimesed taipasid, et Maa ei ole universumi keskpunkt. Täiesti usutav, et kuskil universumis on tulnukad olemas, aga kohe kindlasti ei ole neid Maa peal, kirjutab Nottinghami Trenti ülikooli füüsikalektor Ian Whittaker veebiväljaandes The Conversation

Miljonid inimesed avaldasid soovi osaleda naljatlemisi loodud Facebooki sündmuses, mis seadis sihiks korraldada 20. septembril tormijooks USA sõjaväebaasile Area 51, et tabada seal hoitavad tulnukad. Korraldajad küll ütlesid, et tegemist on naljaga, aga USA sõjavägi eriti ei muianud ja teatas, et «ei soovita kellelgi üritada piirkonda siseneda».

Seda ei tasu imeks panna. Sündmuse humoorikusest hoolimata (veebileheküljelt leiab mitmeid naerutavaid kommentaare), leidub kahtlemata inimesi, kes võtavad asja tõsiselt ja keda võidakse seetõttu vahistada või kes võivad viga saada. 

Area 51 on Nevadas Groomi järve ääres asuv sõjaväe harjutusväli, mis juba aastakümneid on olnud vandenõuteooria kese, mille kohaselt USA valitsus varjab tõendeid võõrplaneetlaste Maa külastamise kohta.

Mõte, et tulnukad on olemas, on levinud sealtpeale, kui inimesed taipasid, et Maa ei ole universumi keskpunkt. Mul on meeles lapsena loetud «tõsilood» inimestest, kes enda kinnitusel olevat tulnukate poolt röövitud. Peamine küsimus, mis mul tekkis, oli: «Miks peaaegu kõik röövitud on ameeriklased?” On väga usutav, et väidetavate röövitutega tõepoolest juhtus midagi traumeerivad, aga seni pole vähimaidki tõendeid, et keegi neist oleks röövitud muult planeedilt pärit olendite poolt.

Küll võib tõdeda, et UFOde silmamise populaarsus, kosmoselennud ja ulmefilmid ja -sarjad andsid tuntava panuse nende väidete esilekerkimisse 1960. aastatel, enne kui see laine 1990. aastate lõpul hakkas taanduma. Sellest hoolimata ilmub tulnukatega seotud lustlikke lugusid tänapäevani.

Area 51 vandenõu

Arvamuse, et Area 51 on koht, kus hoitakse tulnukate kosmoselaeva, juured peituvad New Mexico osariigis paiknevas Roswellis. 1947. aastal leidis üks sealne farmer põllult tundmatut materjali. USA sõjavägi väitis, et tegu oli ilmajaama õhupalliga, ja alles palju aastaid hiljem möönis, et tegelikult oli tegemist ülisalajase sõjaväeprojektiga tuumaplahvatuste helilainete tuvastamiseks.

Juba mõni aasta hiljem hakati toona salajases Area 51 baasis katsetama esimesi luurelennukeid. Kohalikud elanikud panid neid suurtes kõrgustes lende siiski tähele ja arvasid, et tegemist on UFOdega. Viimaks väitis 1989. aastal keegi Robert Lazar, et on töötanud Area 51 baasis tulnukate tehnoloogiaga - see väide seisabki nüüdse vandenõuteooria keskmes. Tasub märkida, et ehkki Lazar kinnitab, et tal on magistrikraad füüsikas, ei ole tema mainitud õppeasutuses tema nime üliõpilaste nimekirjadest leitud. Eespool viidatud Facebooki üritus loodi kõigest pool aastat pärast seda, kui Netflix oli välja toonud dokumentaalfilmi Lazarist.

FOTO: David Becker / AFP

Nagu teistegi nimekate vandenõuteoreetikute väited, on ka Lazari kinnitused tekitanud püsiva väärusu, mis põhimõtteliselt võib tekitada kahju. Seda enam, et see on isegi usutavam kui arvamused, et Maa on lapik, et roomajad on tõmmanud ülle inimnaha, et võim üle võtta, või et kosmosepiraadid on tõesti olemas.

Šansid

Millised on üldse võimalused, et kuskil universumis leidub veel elu? Ja kui usutav on, et nad on meid külastanud? Paljud teadlased on seda meelt, et kui arvestada universumi üüratut ulatust, peab kindlasti kuskil veel elu leiduma.

Kui astrobioloogid otsivad Päikesesüsteemist märke elu kohta, püüavad nad tabada jälgi, mida jätavad maha lihtsamad organismid. Üks selliseid jälgi võib olla metaan, mis selgitab ka elevust, mis tekkis, kui Marsil tuvastati metaanipurskeid. Kui neid esineb regulaarselt, võib metaan osutada süsinikupõhise mikroobse elu olemasolule.

Võimaluste hindamisel puutuda kokku arenenud tulnukatega pruugitakse tihtipeale nõndanimetatud Drake’i võrrandit. 1961. aastal välja pakutud võrrand lubab kindlaks määrata tehniliselt arenenud tsivilisatsioonide hulga, kellega me oma galaktikas suhelda võiksime. Võrrandi aluseks on seitse muutujat, mis tuleb omavahel läbi korrutada.

Ühe muutuja - tähtede moodustumise keskmine kiirus meie galaktikas - saame üpris usutavalt paika panna. Teise, nimelt planeedisüsteemiga tähtede osakaalu, väljaselgitamine praegu käib. Aga ülejäänud viie muutuja osas, mille sekka kuuluvad eluks kõlblike planeetide keskmine arv tähe kohta, planeetide osakaal, kus elu võib areneda tsivilisatsioonini, ja tsivilisatsioonide osakaal, kel on kosmoselendude korraldamise võime, valitseb täielik teadmatus.

Paljud teadlased on seda meelt, et kui arvestada universumi üüratut ulatust, peab kindlasti kuskil veel elu leiduma.

Isegi nende muutujate umbkaudne hindamine on võimatu, sest me ei tea ühtegi planeeti, kus oleks selline elu, mida võiks võrrelda meie omaga. Ja kas me peaksime arvesse võtma ainult Maa-sarnased planeedid või kaaluma ka planeete, kus võib (meie süsinikupõhise asemel) olla õitsele puhkenud hoopis ränipõhine elu?

Uurijad on välja pakkunud väga erinevaid vastuseid Drake’i võrrandile alustades sellest, et oleme universumis üksi, kuni hinnanguni, et teisi tsivilisatsioone leidub mitmeid tuhandeid. Kuid vähimategi teadmiste puudumine parameetrite kohta muudab vähemalt minu arvates võrrandi praegusel hetkel üsna kasutuks.

Maa-välise arenenud elu otsingud on peamiselt keskendunud raadio- või mikrolainesignaalide otsimisele, mis võiksid osutada sõnumite edastamisele. Pikema lainepikkusega kiirgus hajub tähtedevahelist gaasi ja tolmu läbides vähem kui nähtav või infrapunavalgus. Nii et sõnumi edastamiseks oleksid sellise lainepikkusega signaalid päris head. Kuid seniajani ei ole me niisuguseid signaale tabanud.

Teadlased on kaalunud samuti raadioteleskoopide abil ise sõnumi saatmist kosmosesse, ehkki näiteks meie seast nüüdseks lahkunud füüsik Stephen Hawking hoiatas, et see võib olla ohtlik, sest võõrtsivilisatsioon võib reageerida vaenulikult.

Aga ehkki me ei saa välistada elu esinemist mujal universumis, on sisuliselt võimatu, et võõrkülalised on juba Maa peale jõudnud. Meie külastamiseks tuleb meid kõigepealt avastada. Me võime eeldada, et seda tehakse samamoodi, nagu talitame meie - nimelt raadiolainete põhjal.

Me oleme planeet Maal suutnud inimese loodud raadiolaineid välja saata kõigest sada aastat. Raadiolained levivad valguse kiirusel, niisiis saavad teada, et me oleme olemas, ainult tulnukad, kes elavad saja valgusaasta kaugusel. Kui arvestada, et Linnutee diameeter on 105 000 valgusaastat, ei ole me veel tuvastatavad absoluutses enamikus meie galaktikast, rääkimata siis juba universumist.

Lõppkokkuvõttes võib tormijooksu Area 51 peale pidada küll hulljulgeks, aga mõttetuks, sest seal ei ole midagi avastada - peale sõjaväe reageerimise. Täiesti usutav, et kuskil universumis on tulnukad olemas, aga kohe kindlasti ei ole neid Maa peal.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane