Juhtkiri: ressursi raiskamine

Raha. Foto: Sille Annuk

Riigireformist on räägitud juba viimased kakskümmend aastat. Töökäsi jääb järjest vähemaks, inimeste ootused riigile ja omavalitsustele aga ei kahane. Et sellega toime tulla, on tahes-tahtmata vaja riigivalitsemises muutusi. Vanaviisi lihtsalt ei saa.

Valitsus arutas eile riigireformi tegevuskava kuni aastani 2023. Riigihalduse ministri Jaak Aabi üks plaan on senise 20 riigiasutuse ja ministeeriumi osakonna asemel luua kuus uut ühendametit. See toob kaasa ka koondamisi.

Kas omavahel hakatakse liitma just kõige õigemaid riigiasutusi, on omaette küsimus. Et ametnike arvu vähendatakse, on aga kahtlemata tervitatav. Selle poole on õnneks juba aastaid liigutud.

Teatud mõttes on riik ja valitsused tegelenud aga silmamoondusega. Ametnike arvu on varemgi näiliselt vähendatud, kuid pidevalt on kasvanud riigi enda sihtasutused. Praegu töötab neis sihtasutustes hinnanguliselt ligi 18 000 inimest – seda on umbes sama palju kui elanikke Eesti suuruselt kuuendas linnas Viljandis.

Riigikontroll kirjutas juba viis aastat tagasi, et riigil puuduvad üldpõhimõtted, millistel juhtudel asutada sihtasutus ja millistel juhtudel on avalikke teenuseid otstarbekas korraldada riigiasutuste kaudu. Selle ajaga pole midagi muutunud – sihtasutustel on lastud pärmina paisuda.

Piiratud rahaliste võimalustega väike riik nagu Eesti võiks kaaluda edasise palgatõusu tagamiseks ja teenuste kvaliteedi parandamiseks minimaalselt viie- ja optimaalselt kümneprotsendilist sisemist kokkuhoidu ehk 900–1800 ametikoha vähendamist. Muidugi tuleks sihtasutuste liitmise ja inimeste koondamise kõrval hoolikalt läbi mõelda ka see, kas mingit teenust on riigil üleüldse vaja pakkuda? Tarvilikud teenused peavad loomulikult alles jääma, kuid paraku on riik endale aastate jooksul kogunud ka selliseid, mida enam vaja pole, kuid mis bürokraatiale omasest inertsist edasi tiksuvad.

Praegune valitsus peab süsteemselt läbi mõtlema, milliseid sihtasutusi on meil päriselt vaja ja milliseid mitte.

Tasuks tõsiselt kaaluda, kas meil on vaja näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust. Kuna sihtasutusele on laiali jagatavat raha jäänud üsna vähe, on sinna peitunud ametnikud hakanud aina enam otsima endale lisategevusi – asutus pakub konsultatsioone, millega riik sugugi tegelema ei peaks. Seda saab vabalt turult igaüks oma maitse järgi osta.

Või siis näiteks tõik, et peale haridus- ja teadusministeeriumi juhib Eesti teadust ja haridust mitmes organisatsioonis kokku ligi tuhat inimest.

Praegune valitsus peab süsteemselt läbi mõtlema, milliseid sihtasutusi on meil päriselt vaja ja milliseid mitte, sest vabanenud raha saaks omakorda kasutada vajalikumates kohtades – näiteks tervishoius või siseturvalisuses. Kui riigiasutuste liitmine kujuneb aga pelgalt formaalseks ettevõtmiseks, jookseb valitsus lihtsalt lati alt läbi.