Jürgen Rooste.

FOTO: SCANPIX

Meisse on geneetiliselt programmeeritud vajadus lõputult nautida ja raisata, kulutada ära oma olemisenatuke, toota ja tarbida. Ja astuda samas kõri peale teistele, et nad saaks sest vähem osa kui me ise, kirjutab luuletaja Jürgen Rooste oma följetonis.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ma pean teile rääkima tohutust vandenõust. See on suurem ja kohutavam, kui te karta oskate. Ükski Soros ega Rothschild ei saa lähedalegi. See on kogu inimkonda hõlmav, julm ja salakaval. Me kutsume seda «Säilimisplaan nr 1».

Me teame, et me tilluke koduplaneet on hädaohus. Suurem jagu inimesi me ümber elab Lamedal Maal, mida ei puuduta inimtegevusest tõugatud ja kujundet kliimamuutus. Noil aga, kes elavad tollel ümmargusel kosmosekaoses kulgeval pallil lamemaainimeste kõrval, on seda hirmus vaadata, sest nad saavad aru – kui ka ei suuda ise üllalt ja eeskujulikult muutuda ja areneda –, et me ahnus ja lollus muudavad planeedi lähemate põlvede jooksul pea elamiskõlbmatuks.

Et aga lamemaaelanikud on äärmiselt järjekindlad ja jäärapäised, siis ei suuda nad kunagi tunnistada, et on eksinud või et me peaks kuidagi teisiti elama. Nad juhivad – kui vähegi saavad – jutujärje alati kõrvale. Ja puht planeedi mõttes ei toimu midagi. Me räägime naeruväärsetest abinõudest – et kuskil Euroopas on asjad aastate pärast paremini. Aga ülejäänud maailm? Naerma ajab. Ja nutma ka.