Juhtkiri: kukkumisprofülaktika
1. august 2019, 00:00
Igal aastal kukub end Eestis surnuks keskeltläbi sada inimest. Suuremalt jaolt on tegu üksi elavate pensioniealiste inimestega. Viga saab aga kukkudes igal aastal ligi 75 000 inimest. Nende ravimiseks kulub 23 miljonit eurot, vanainimeste puhul tähendab see tihtilugu haiglavoodis lamamist. Selliste arvudega oleme Euroopa «liidrite» seas.
Samades suurusjärkudes on ka paljude muude õnnetuste, nagu autoavariide, tulekahjude või uppumiste hulk. Hea ennetustööga on nende surmade arv aga juba stabiilsesse langustrendi viidud. Seevastu tunnistas riik viis aastat tagasi, et kukkumiste ärahoidmisega pole üldse tegeletud. Pole siiani, ehkki lõpuks on päästeamet koostanud konkreetse tegevuskava, kuidas edasi liikuda. Laiemalt on küsimus koduohutuses. Aastane ennetustöö maksaks eelduslikult kümnendiku sellest, mis kulub õnnetuste tagajärgede ravimiseks.
Nagu muude asjadegagi elus, on seni jäänud asi ikka raha taha. Veelgi enam, riigiametid pole suutnud lõpuni kokku leppida, kelle vastutada see on. Päästeamet kontrollib juba praegu koduohutust suitsuandurite ja muu tuleohutuse kontekstis, kuid vigastussurmad on hoopiski sotsiaalministeeriumi vastutada.
Küllap on siinkohal õigustatud küsimus, kuivõrd on üleüldse võimalik selliseid õnnetusi ära hoida. Paljudel juhtudel on. Inimesed kukuvad enamasti kas kodus või selle ümbruses, mis tähendab, et ainuüksi uksepaku madalamaks tegemisest või järsule trepile käsipuu paigaldamisest võib olla palju abi. Kindlasti ei hakka päästeamet iga inimese kodu jõuga ümber ehitama, kuid nii mõnelegi üksi elavale pensionärile, keda on Eestis üle 100 000, oleks see vajalik. Seda ütleb päästeameti ise.
Kodust kaugemal ähvardab aga oht, mis ei puuduta mitte üksnes eakaid. Pea kuus kuud aastas on Eesti maapind suuremal või vähemal määral libe. Puhastamata tänavatel panevad käe maha ka noored ja terved. Oma laiuskraade me valida ei saa, kuid igal talvel laiutavad jääväljad ei ole paratamatus. Kas iga teejupi ees peaks edaspidigi hoolitsema kinnistu omanik või vajaks jäätõrje omavalitsuse tasandi lahendust, on siinkohal mõttekoht.
Kukkumine tundub justkui igapäevane mure, mille lahendamisse riigil asja pole. Kuid ka tulisele lapsehoidjariigivastasele on küsimus lihtsas matemaatikas.
Kukkumine tundub justkui igapäevane mure, mille lahendamisse riigil asja pole. Kuid ka tulisele lapsehoidjariigivastasele on küsimus lihtsas matemaatikas. Eakate puhul tähendab kukkumine tihtipeale koguni noa alla minekut. Lõppevad tervelt elatud aastad, suurenevad kulud – seejuures ka haigekassale. Tuginedes ülalmainitud teiste õnnetuste statistikale, võib öelda, et ennetusega tegeleda on odavam kui juba tagajärgedega.
Kõige halva vastu elus ei saa, kuid nagu uppumisi ja liiklussurmasidki on osa kurvalt lõppevatest kukkumistest võimalik vältida. See võib tähendada igal aastal mitmekümne tarbetu surma ärahoidmist ja tuhandete vigastuste vältimist. Üha vananevas ühiskonnas pole need niisama tühised arvud.