Greta Thunberg lendas meediaorbiidile 2018. aasta suve lõpus, kui jättis kooli minemata ning otsustas hoopis Rootsi parlamendi ees streikida senise kliimapoliitika vastu. Kohale sattunud ajakirjanik ja fotograaf tegid Thunbergist loo ja fotod, mis jõudsid sotsiaalmeedia abil kiiresti üle maailma, ning nüüd võib tihti näha uudistes klippe, kuidas Aspergeri diagnoosiga tütarlapse hääl katkeb ja pisarad jooksevad, kui ta räägib suure auditooriumi ees maailma enesehävituslikust tarbimisest ning poliitilisest ükskõiksusest tingitud kliima muutumisest ja liikide hävimisest.
Praeguseks on Greta Thunbergist napi aastaga saanud kliimamuutustevastase liikumise tuntuim nägu ja nimi pärast Al Gore’i, kes pälvis Nobeli rahupreemia 2007. aastal. Thunberg ei ole teadlane, tema ettekanded on relvitukstegevalt kohmakad ja siirad, naiivselt võitluslikud. Koos suure tuntusega hakati aga rohkem kaevama ka Thunbergi taustas ning see on muutnud nähtuse konteksti märksa keerulisemaks.