Päeva karikatuur 31.07.2019. FOTO: Urmas Nemvalts

FOTO: Urmas Nemvalts

Millised mõtted teil tekiksid, kui leiaksite ükspäev lehest tööpakkumise Ämblikmehe sotsiaalmeediakanalite haldaja ametikohale?

Koomiksite karedalt paberilt vastu vaatavaid superkangelasi päris elus loomulikult pole, mistap võib üksnes fantaasiarohke mõtteharjutuse tulemusena järeldada, et ilmselt läheks neil avaliku suhtluse ja turundusega tegelevaid inimesi tarvis. Igatahes ei maksa arvata, et sellised abilised kunagi lugudesse sisse kirjutatakse, sest nad tapaksid heroilisust ega sobituks pilti.

Päris inimesed, keda nähakse kangelastena – näiteks mõne tähtsa teema või kellegi heaolu eest seisjad –, on seevastu vägagi olemas. Küllap tahavad paljud ka nende puhul uskuda, et nad saavad hakkama ilma PR-pooleta, kuid tegelikkus on tõenäoliselt midagi muud. Eriti tänapäeval.

Mitte et võitlus tähelepanu eest oleks midagi uut või spetsiifilist. Vastupidi: see on olnud elu eri tahkude lahutamatu osa aegade algusest saati. Küll aga on muutunud võitluse iseloom ja pruugitavad võtted. Märksõnadeks on siin «infoühiskond» ja «globaalne meedia».

Rääkimata sellest, et kangelaslikkus on vaataja silmis. Kas kangelane on ikka kangelane või propaganda kandja? Kas neid rolle on võimalik täita samal ajal? Milliseid märke mööda jookseb (moraalse) lubatavuse piir?

Tänasest lehest leiab Tauno Vahteri arvamusloo, mis keskendub nõndanimetatud lapskangelastele ning nende tagant paistvatele poliitika ja suhtekorralduse kõrvadele. Tõik, et asi puudutab lapsi, tõstatab terve plejaadi eetikaküsimusi.

Võib ju väita, et laps, kellest on saanud mõne ülemaailmse teema miljonite jälgijatega eestkõneleja, pole enam lihtsalt laps. Kuid säärase tähelepanuga käivad paraku kaasas ka vihakirjad või, mõeldes Malālah Yūsafzayle, lausa elu kallale kippumine. Kas siis ei teki mitte tahtmine hüüatada, et ta on kõigest laps?

Seepärast ongi ääretult tähtis püüda vaadata rambivalguses oleva lapse taha. Näha täiskasvanuid, kes on ta ette lubanud, sättinud või lükanud. Tuleb küsida, milline on nende roll, ajend ja huvi.

Kas kangelane on ikka kangelane või propaganda kandja? Kas neid rolle on võimalik täita samal ajal?

Konkreetsed näited on kahtlemata erinevad. Nii selle poolest, kui kiivalt tegelikud asjaajajad oma isikut ja motiive varjavad, kui ka selle poolest, mida nood motiivid endast kujutavad.

Nõukogude ajal levitati juttu Pavlik Morozovist – 13-aastasest poisist, kes oma võimuvastase isa välja andis. Tänapäeval teame, et see jutt oli suuresti väljamõeldis ning päriselt sündinud loos polnud midagi kangelaslikku, küll aga palju inimlikku häda ja viletsust.

Morozovi näide on muidugi äärmuslik ning selle ja mõne praeguse näite vahele ei saa hoogsalt paralleele tõmmata. Samas oleks naiivne arvata, et praegusel infoajastul pole säärase müüdi loomine isegi teoreetiliselt võimalik. Ja oleks kibe kunagi teada saada, et Morozovi-tüüpi loo maha müümine kellelgi õnnestus.