Linnar Viik: kas ma tahan, et Google teaks, mida ma homme tahan?

Foto: Repro

Linnar Viik nendib, et me arvame end ­kasutavat internetti oma valiku­võimaluste ­suurendamiseks, kuid tegelikult toimub vastupidine – soov kiiresti just seda õiget infot leida on ­hakanud vaesustama meie valikuvõimalusi.

«No eeeiiii oleee võimalik! Jälle kukkus pikali! No vaadake!». Koolitüdrukud vanalinna kohvikus kogunesid sõbranna nutitelefonist kummuli kuusest videot vaatama.

«Ma just enne jalutasin sealt mööda!»

«Mis, see on Tallinnas vä?»

«Kle, kust sa selle laadisid?»

«Näita uuesti! Kuule, täitsa pikali on!»

Tehnoloogia abil medieeritu 100 meetri kaugusel toimunust toob nad taas kord 20 sekundiks väikese ekraani ette.

«Homseks koolis midagi teha ka vaja oli?»

«Maitea, mable ekoolist vaadanud.»

«Vaata, mis kinos tuleb, lähme teeme midagi.»

Ma nii tahaks midagi, aga ma ei tea, mis see on, mida ma tahan. Vaatan netist, äkki on midagi uut.

Aastal 2008 kirjutatud ning eestikeelsena Akadeemias nr 12 ilmunud essees «Is Google Making Us Stupid?» näitlikustas Nicholas Carr interneti kasutamise olulise kõrvalnähuna inimeste pidevalt süveneva keskendumis- ja juurdlemisvõime kadumise. Ma olen nõus Nicholase tõdemusega ning kogen ka ise samasuguseid keskendumisraskusi, kui terve nädalavahetuse Sirpi loen ja pikki tekste tasapisi taas nautima õpin, kuid pole valmis selles pelgalt Google’it süüdistama.

Kõik turul olevad tehnoloogiad on edukad, kui need vastavad kasutajate ootustele, muu hulgas ka Google. Kasutajad oota­vad inforikkast maailmast üha enam kiireid, lihtsaid ning just sel hetkel vajalikke lahendusi. Carri mõttekäik aga, mis piisavalt lühidalt ja selgelt kirja panduna leidis ilmselt äratundmist paljudes, osutus sedavõrd populaarseks, et tänaseni pakub otsitava teksti sisestamise ajal valikuid pakkuv Google Instant seda artiklit olulisemaks kui küsimust jumala olemasolust.

Google Instant ise toodi turule kaks aastat pärast Carri loo ilmumist. Eesmärk oli anda oma kasutajatele veelgi tõhusamat «otsielamust», säästes meid paarist liigsest klahvitoksimisest ning hoidest globaalselt kokku pea 400 miljonit inimtundi aastas.

San Franciscos toimunud Google Instanti esitlus oli mitmete muude tehnoloogiafirmade tooteesitluste lõpuniviimistletuse ning lavastusega võrreldes amatöörlikult argipäevane omavalitsuse seminar – lavale tuli veidi kohmetunud esineja, põrandal vedelenud kaabel ühendati sülearvutile taha ning ekraanil näidati pilte, mille ilmselt oli loonud keegi, kelle kokkupuude esitlusgraafikaga pole just väga sage. Esitlusele tulnutele mõeldud firmakingid olid firma logoga paberkotikestes. Tagasihoidlikkuse voorus võib vahel nii ohutult nunnu olla.

Ürituse olulisusest andis märku firma kaasasutaja Sergey Brini kohalviibimine, kes oli lahkelt valmis lavalt küsimustele vastama. Juba samal õhtul paiskas Reuters eetrisse pilte tema kentsakatest, varvastega kingadest. Teravad küsimused selle kohta, kui õiguspärane on esitletud uuenduse eelduseks oleva kasutajainfo töötlemine ning kas uuendus ahendab kasutajate valikuvõimalusi, sumbusid. Ahhetamapanev toote­esitluse õppetund.

Miks üldse mure Google’i otsimootori taga olevate tehniliste lahenduste pärast? Meid ei huvita ju kasutajatena mitte need sajad tuhanded erinevad vastused, mis me oma otsingule saame, vaid üks, ainus, õige ja parim, ning seda kohe ja kiiresti. Seda me ju internetist otsima läksimegi?

Mäletate otsimootoreid enne Google’it? Altavistast olete kuulnud midagi? Ah ei ole? See oli alles hiljuti maailma populaarseim otsimootor, mis suutis iga teie otsingu peale anda mõne aja pärast miljon vastust. Vaatasime neid miljoneid vastuseid ja olime lummatud interneti avarusest. Kuni tuli Google ning tõi meie küsimusele vaid need vastused, mida otsisime. Ja see meeldis meile veel rohkem.

Põhjuseid, miks hetkel oma teenustevaldkonnas turul domineeriva Google’i käitumist sügavamalt analüüsida, on aga mitu. Esiteks ja eelkõige see, et tal on üha olulisem osa meie inforuumi kujundajamisel. 87% inimestest Põhja-Ameerikas ning 95% inimestest Euroopas kasutab regulaarselt Google’i teenuseid, seejuures tihti endale sellest aru andmatagi. USA netikasutajad kasutavad veerandi arvuti ees istutud ajast sotsiaalvõrgustike teenuseid ning pisukeste rahvuslike eripäradega on ka Euroopa tarbijad samas trendis.

Otsimootorit kasutatakse ajaliselt neli korda vähem. Arvestades aga kogu Google’i tooteperekonda, muudesse teenustesse sisse istutatud Google’i lahendusi, Youtube’i koos oma omnipresentsiga sealhulgas, on tegemist dominantse silmapaari naelutajaga maailmas.

Ei maksa lasta end petta sotsiaalvõrgustikes veedetud aja suurenevast kaalust – meie kujunemisel infoühiskonna tarbijaks on Google’i teenustega veedetud aeg määravam.

Hea ülevaate meie käitumisest internetis annab hiljuti avalikult esitletud eri riikide inimeste teadlikkuse ja tarbimise kujundamist uurinud TNS Digital Life. Eesti netikasutaja teadlikkus toodete ja teenuste kohta kujuneb keskmiselt kolme kuni viie elektroonilise infoallika põhjal, millest enamik moodustub meie otsingutest internetis, mis jõuavad kauba või teenuse pakkuja loodud infoni internetis. Seda autode, tehnoloogia, finantsteenuste, reisi ja puhkuse ning muu eluolulise ostmise otsuste kujundamisel. Sümmeetriline suhe, kas pole?

Samasugune trend on ka konkreetse toote ja teenuse valimise ning ostu sooritamise otsustamise puhul – üha vähem kujundab meie arvamust traditsiooniline meedia ja senine inforuum ning üha enam internet.

Seega, me kasutame internetti oma teadlikkuse ja valikuvõimaluste kasvatamiseks, kuid meie interneti kiireid vastuseid eelistavast kasutuskogemusest ning pealiskaudsest tähelepanust soositud praktika tasalülitab algse, valikut rikastava soovi.

Eesti netikasutaja pole seejuures erand, samasugust interneti eelistamist on märgata paljude muude väikeste rahvusriikide kasutajate seas, samas kui suurte turgude, näiteks Prantsusmaa, USA ja Inglismaa tarbijad on pisut mõõdukamat interneti-usku, juhindudes ka traditsioonilistest infoallikatest.

Google’i juhi ja Euroopa Komisjoni konkurentsivoliniku Joaquín Almunia kohtumine sel esmaspäeval peaks olema meie, Euroopa netikasutajate jaoks oluline sündmus. Möödunud aastal algatati uurimine seoses Google’i võimaliku turupositsiooni kuritarvitamise ning Euroopa Liidu seaduste eiramisega. Teema ise on äärmiselt keerukas ning Google’i huvides peaks olema võimalikult kiire lahendus (Google ootab Euroopa Komisjonilt ka heakskiitu Motorola Mobile’i ülevõtmisele).

Õli valab tulle mobiiliseadmete intellektuaalomandi valdkonna vaidluste segapundar – peaaegu kõik maailma mobiilsideseadmete arendajad on üksteist intellektuaalomandi seaduse rikkumiste eest kohtusse kaevanud ning loomulikult on oma huvi selles mängus ka enim levinud nutitelefonide operatsioonisüsteemi Android taga oleval Google’il. Motorola kontrolli all on marginaalse turuosa kõrval aga ka üks suurimaid patentide kogumeid mobiilsideseadmete vallas.

Senine praktika, kus süüdistused aastaid voliniku laual seisid ning seejärel Microsoftile lajatatud miljarditesse eurodesse küündivate trahvidega muskleid näidati, on asendumas pehmema ja paljude arvates ka kiirema menetlusega.

Süüdistusi Google’ile, mis muu hulgas puudutavad otsialgoritmide muutmist valikuvõimalusi ahendavaks ning neid ettevõtteid eelistavaks, kes Google’i käest reklaamiteenust ostavad, on esitatud mitmeid, kuid andkem endale aru: riiklikud konkurentsi-, tarbijakaitse- või andmekaitseinstitutsioonid on üldjuhul võimetud Google’ile adekvaatseid tõendeid sisaldavaid süüdistusi esitama ning nendega kohtusse minema.

Ka komisjon on kinnitanud, et kuuldavasti üle 400-leheküljelist kahtlustuste paketti pole ette valmistanud mitte Euroopa Komisjoni ametnikud, vaid see koondab «kolmandate poolte», muu hulgas ka Microsofti väidetel põhinevat infot.

USA senati monopolivastase komitee istungitel möödunud kuul andis Google oma tegevuse ning seniöelduga vasturääkivaid vastuseid, põhjendades kujunenud regulatiivset segadust tehnoloogia kiirete arengutsüklitega, oma monopoolset seisundit aga tarbijate valikuga konkurentsiküllasel turul.

Nende «põhiteenuse» ehk otsimootori salastatud algoritmide uuendustest kuulsaim kannab nime Panda ja selle rakendumise järel muutus otsitulemuste pilt paljuski. Mitmed veebi­lehed, mis olid konkreetsete otsingufraaside puhul seni olnud tulemuste esikümnes, kukkusid kaugetesse tuhandetesse, teisisõnu kadusid ka kasutajate jaoks lõplikult. Muutusid sama haruldaseks nagu pandad – ehkki see polnud vist päris see, mida Google oma versiooniuuenduse nimega silmas pidas.

Versiooniuuendused on aga pidev protsess, neist igaühe konkreetne mõju võib Google’i enda kinnitusel otsitulemusi mõjutada keskmiselt 6–10% piires, kuid vahel isegi 35% või enam, nagu seda tänavu novembris tehtud infovärskust eelistav uuendus.

Kujutan ette, kui raske on ühe riigi juures seadusega ette nähtud järelevalveorganil oma rolli täita olukorras, kus kehtivad seadused on enamikus pärit ajast enne internetti, analüüsitavad teenused kuuluvad aga samal ajal mitme eri regulatsiooni valdkonda ning muutuvad kiiremini, kui me nende hetkeolemusest aru saada jõuame.

Koostööd valitsustega, mis ületab ettevõtte klientide huvisid, on tehnoloogiafirmad aga läbi ajaloo oluliseks pidanud, üldjuhul sellest isegi puhta mainega välja tulles. Keda siis nii väga huvitab see, kuidas kaugel Hiinamaal need tehnoloogiad valitsuste huvidega põimunud on või milliseid tingimusi seab teenusepakkujatele Venemaa. Erinevad vastused samale küsimusele otsisüsteemis tulenevad «kasutajate eelistuste pidevast analüüsist», ei muust.

Sobimatute kirjutiste kõrvaldamine blogidest ja videote kadumine netist on pidev protsess ning me pole näinud inimõiguslasi manifesteerimas mõne sotsiaalmeedia teenusepakkuja Salt ­Lake City tühermaal paikneva andmekeskuse juures, pole ka «jalgadega hääletamist» teenusekasutamisest loobumisel, üha harvemad on ka üleskutsed liituda protestidega ettevõtete ja valitsuste inimõigusi diskrimineeriva koostöö vastu.

Tehnoeskapism on pigem marginaalne elulaad, mida viljeldakse samasuguse poosiga, kui käiakse Tiibetis puhastumislaagrites, sest infoühiskonna teenusetarbijatele läheb igapäevase eluga hakkama saamine rohkem korda kui mingi keerulise ja käega mittekatsutava süsteemi rahvuspoliitiliste eripäradega kursis olemine.

Kui kliendid soovivad enam personaliseeritud ja värsket, reaalajas toimuva peegeldust interneti vahendusel, siis seda tuleb ka pakkuda – ning selles vallas suudabki arendustegevuse portfelli mahult Google’iga rinda pista vaid Microsoft.

Mõlemad investeerivad teadus- ja arendustegevusse üle 12% oma kogutuludest ja Microsofti arendustegevuse eelarve on kõvasti suurem kui Eesti Vabariigi 2012. aasta riigieelarve – üle kaheksa miljardi euro aastas. Google’i fookus personaliseeritava massitarbimise kasuks ning arendustegevuse protsessi erinevus loob aga pidevalt ja iga päev, meile märkamatult inforuumi tarbimise muutuse.

Personaliseeritud massiteenus – mis imeloom see veel on? Meile müüakse lihtsalt tagasi seda, mida oleme andnud – oma seniseid eelistusi ning valikute tegemise protsessi veidi uuemal ja muudetud kujul.

Müükase kas raha eest või läbi uute, meie poolt ostetavate kaupade ja teenuste. Kui suur on teie majaliising? Elektriarve? Telefoniarve? Kui palju raha kulub laste ringidele, autokütusele? Millised on viimase viie aasta muutused nendes kuludes ja millise osa nad on teie sissetulekutest moodustanud?

Suurusjärgus ja umbes seda teate, kuid kes teaks täpselt? Loomulikult teie pank. Seni sisekasutuses olnud klientide tarbimisprofiili on hakanud pangad ka oma klientidega jagama.

Esimene reaktsioon on paljudel inimestel olnud üllatus: kas pank tõesti teab minust sedavõrd palju ja sedavõrd detailselt? Pank, täpsemalt panga arendatud infosüsteem teab juba praegu, milline saab tõenäoliselt olema minu jõulukinkide eelarve ning kellele ma neid teen.

Panga huvides peaks olema ka see, et ma enne vana-aastaõhtut saabunud ootamatus (sic! kelle jaoks ootamatus?) kitsikuses SMS-laenu poole ei pöörduks, vaid neilt järgmise palgapäevani käibekrediiti võtaks. Nad ju teavad mind juba aastaid ning teavad isegi seda, et ma peaks kevadsuvel nõudepesumasina välja vahetama ja autole uued suvekummid ostma.

Pank teab ka seda, kuidas saavad hakkama teised sarnased pered ja kas ma elan alla keskmise või üle oma võimete. Olukorras, kus finantsteenuste turul oleme silmitsi võimalike ümberjaotustega, peab minu praegune pank klientide hoidmiseks mitte soodsamat intressi või uut pseudotoodet pakkuma, vaid andma klientidele seda, mida neil on – pikaajalise kliendisuhtega kogunenud ning klientidele väärtuslikku infot oma rahaasjade korraldamisel.

Pangad pole muidugi ainsad, kes minu senist käitumismustrit isiklikul tasandil analüüsida oskavad. Mobiilsideoperaator teab minust paremini, kui mitu korda ja millistes riikides ma möödunud aastal käisin ning kellele, millal ja kui pikalt ma tavaliselt helistan, kellele sõnumeid saadan ning milliseid andmesideteenuseid ma kasutan. Ta teab ka, millist ja millal toodetud telefoni ma kasutan ning millised oma telefoni võimalused ma kasutamata jätan.

Turvafirma teab, millal ma kodunt lahkusin ja millal tagasi tulin. Väiksed uuendused arvestis, ning minu elektrifirma teab ka, millised on minu küttekulud, millal ma kodus olen, millal pesu pesen ja süüa teen. Veel väike lisaandur, ja veefirma teab, millal ma tualetis vett tõmbasin või vannis käsin. Kliendikaardi esitamise järel teab minu eelistatud kauplus, mida ja millal ma ostsin, minu toidupood teab suure tõenäosusega ja suures osas ette minu järgmise ostukorvi sisu.

Minu nutiTV teab, mida ja millal ma vaatan, ta näeb ka pealt seda vaeva ja aega, mis mul kulub digitaalsest videolaenutusest endale tuhandete filmide seast sobiva leidmiseks, ja mitte keegi taevas ei mürista, kuigi nutiTV ju teab, millised on minu filmieelistused.

Elioni praegune lahendus on nagu interneti otsisüsteemid kümne aasta eest – nad jahmatavad infomahuga, kuid aeg on läinud ja kasutaja ei oota mitte tuhandet valikuvõimalust, vaid kolme-nelja endale meeldivat varianti – lemmikžanrist, lemmiknäitlejate ja režissööridega. Sestap on ka õigustatud kohalike sidefirmade hirm Google’i ja Apple’i tele- ning videoteenuste turule tuleku üle, sest nemad on personaliseeritud pakkumiste kardinalid.

Ma tean, et mind teenindavad ettevõtted teavad minust rohkem kui mina ise, ja sellele mõeldes ei valda mind hirm ega paanika. Mitte seepärast, et ma tean, kui äpud nad on seda infot praegu strateegiliselt kasutama – see peaks pigem isegi hirmu tekitama. Mind ei valda hirm ja nii lihtsalt on, ma ise olen otsustanud oma elu sellisel viisil elada, ja kuigi ma ei saa öelda, et ma teenusepakkujaid usaldan nagu oma sõpru ja lähedasi inimesi, ei tunne ma enda privaatsfääri kuidagi rikutuna.

Kui minu mobiilioperaator saadab mulle teises riigis telefoni sisse lülitades personaalse pakkumise selle riigi reisikindlustuseks, siis mõtlen, et näe – nutikalt tehtud. Kui aga veefirma andurite tuvastatud ning kolmanda poolega jagatud öiste tualetiveetõmbamiste peale tuleb minu postkasti isiklik pakkumine urineerimisprobleeme leevendava ravimi ostmiseks, on kuri karjas.

Suurim vahe jooksebki ühe ettevõtte käsutuses oleva info kasutamises klientide personaal­semaks teenindamiseks ning selle info jagamises kolmandate pooltega. Kujutame korraks ette kaht erinevat, tehniliselt juba praegu võimalikku juhtumit.

Esimene: ma lähen supermarketisse, sisestan ukse juures olevasse kaardilugejasse oma kliendikaardi ning ekraanile tuleb minule mõeldud ja tund aega kehtiv esmatarbekauba sooduspakkumine, mida tihtilugu tavatsen sealt poest osta.

Teine: tööpäeva lõpus tuleb mu mobiiltelefonile sama supermarketi sooduspakkumine, mis kehtib hilise õhtuni. Mõlemal juhtumil on kauplus kasutanud minu vabatahtlikult antud infot ning mõlemal juhul lähtub pakkumine minu senisest ostuharjumusest. Esimesel juhul soovisin ise ja just praegu saada pakkumist, teisel puhul aga püüdis kauplus oma pakkumisega tekitada minus ostlemisindu.

Paraku on praegu liialt vähe seda esimest juhtu, kus mina ise ja praegu kohe saan endale lasta lojaalsuspreemiaid pakkuda, ning liialt palju saabub mulle minu ostuharjumustega seostamatuid masspakkumisi, ja seda minult pakkumise tegemiseks luba küsimata.

Andmetöötluse hind on maailmas langenud sedavõrd madalale, andmekaeve ja selle põhjal personaalsete profiilide prognoosimine aga sedavõrd kõrget lisaväärtust loov, et lähiaastate jooksul muutuvad ellujäämise nimel töötavad kaubandus- ja teenindusettevõtted suures osas infotehnoloogiaga tihedalt seotud firmadeks.

Meist elu käigus maha jääv digitaalne jälg on üks asi, valmisolek ennast puudutavat infot aktiivselt jagada aga veidi teine – personaalne info, pildid, videod, välksõnumid ja vestluskatked sotsiaalvõrgustikes on meie endi loodud.

Paradoksaalne on aga olukord, kus me oleme valmis oma elu delikaatsemaid hetki jagama mõne teise riigi segaselt sõnastatud missiooni ja äritegevusega erafirmaga, kuid mitte enda valitsusega.

Avaliku sektori kasutuses on samuti meie elu puudutav ning mõjutav digitaalne info, kuid selle põhjal uute teenuste loomise suhtes valdab meid tihtilugu luul riikliku repressiooni ja jälitamise suhtes.

Ometi toimub just avaliku sektori info üle nii infosüsteemide loomise kui ka kasutamise ajal avalik ja põhjalik järelevalve, samuti on meil kõrged ootused avalikele e-teenustele, mis ei puuduta mitte administratiivbürokraatia rutiinset automatiseerimist, vaid muudavad kodanike elu lihtsamaks ja paremaks.

Ma soovin pigem, et avaliku sektori e-teenused oleks need, mille abil saan teada oma auto peatselt lõppevast kindlustusest ja ülevaatusest, või mis soovitaksid mulle raamatukogust minu lemmikautori uudisteost, mis kutsuksid mind uuele kodukandi matkarajale, võimaldaks mul võrrelda oma energiakulutusi teiste samasuguste peredega ja soovitaks minu senise hariduse ning erialase tööga sobivat täienduskoolituskursust.

Tahan veel palju asju, ilma et peaksin neid ise mööda internetti taga otsima ja mõtlema seejuures oma raiskuläinud digitaalsele jäljele, mis minust on kuskile interneti ajalukku kaduma läinud.

Kümne aasta eest öeldi õigustatult, et internet on digitaal­ne arhiiv. Praegu on internet meie enda soovidele vastu tulles üha enam meie endi soovide peegeldus reaalajas.

Kuid juba kümmekonna aasta pärast on internet kujundatud süsteemiks, mis – jällegi meie endi soovidele vastu tulles – teab meie homseid soove paremini kui meie ise ja määrab selle kaudu ära selle, milliseks meie lähitulevik kujuneb.

Kas ma aga juba täna tahan, et tehnoloogia teaks minu homseid soove minust paremini?