Berit Nuka: enesepettus piiritara ääres

Migrandid ületamas piiritara Marokos asuvas Hispaania Ceuta enklaavis. Foto: REUTERS TV/REUTERS/Scanpix

Poliitikud mõlemal pool Atlandi ookeani näivad olevat avastanud tõelise võluvitsa kõigi murede lahendamiseks: siinpool vett räägitakse sellest kui piiritarast, teisel kaldal kui piirimüürist, kuid sisu jääb samaks. Oluline on eraldada meid nendest ja kõik muutub kohe väidetavalt paremaks.

Nii lõi USA president Donald Trump läinud nädala lõpus sotsiaalmeedias rõõmutantsu ülemkohtu otsuse peale, mis lubas kasutada kaitseministeeriumi raha müüri ehitamiseks piirile Mehhikoga. Euroopas kelgib Ungari valitsusjuht Viktor Orbán, kuidas tara piiril Serbiaga on riigi päästnud migrandiuputusest.

Juba varem mitukümmend kilomeetrit okastraati ja tara püsti pannud Sloveenia kavatseb aedikut laiendada ning Itaalia sõnakas siseminister Matteo Salvini omakorda ähvardab rajada tara Schengeni sisepiirile Sloveeniaga. Schengeni avatud piiri Sloveenia ja Austria vahel ilmestavad juba kasutud traataiajupid keset viinamarjaistandusi.

Kogu sellest hoogtööst tunnevad ilmselt suurimat rõõmu aiaehitajad, sest kuigi poliitikutele annab piiri tarastamine võimaluse ajada rind kummi ja öelda, et nad kaitsevad oma kodanikke hirmsa ohu eest nimega «teistsugune inimene», on tõke lihtsalt vabandus, mis aitab lükata tegelikku probleemi silma alt ära ja sedagi parimal juhul vaid mõneks ajaks.

Ükski tara ei kõrvalda põhjusi, miks inimesed on otsustanud jätta oma kodu ja minna võõrsile kasvõi ebaseaduslikult piire ületades. Ja müür töötab ainult seni, kuni selle taga seisva inimese meeleheide või tahe pole sedavõrd suur, et ta oleks valmis riske võtma. Ungari kõrgtehnoloogilisest aiast ei kipu keegi üle mitte sellepärast, et see on nii uskumatult võimas, vaid seetõttu, et Orbáni Ungari pole piisavalt ahvatlev paik isegi sõja jalust põgenejale, kui ta teab, et mõnisada kilomeetrit eemal koheldakse teda märksa inimlikumalt.

Müür töötab ainult seni, kuni selle taga seisva inimese meeleheide või tahe pole sedavõrd suur, et ta oleks valmis riske võtma.

Ühtlasi tasub meeles pidada, et müürid ei hoia ainult inimesi väljas, vaid muudavad neid, kes on sees. Need tekitavad tunde, et teisel pool planku on midagi kohutavat, mis siis, et seal on lihtsalt teine inimene.

USA saatkondade kindlustusi uurinud arhitektuuriajaloolane Jane Loeffler võttis selle aasta hakul The Washington Postiga vesteldes kaitsetara olemuse kokku järgmiselt: «Müür on nii primitiivne. Sa saad selle alt läbi kaevata, sellest üle ronida, sellest end üle katapulteerida. Müür on rohkem sümbol kui tegelik kaitse. Müür on kolmedimensiooniline hirm.» Kuid ometi on primitiivsed lahendused endiselt populaarsed.