Andres Herkel

FOTO: Joakim Klementi

See meid ei aita, kui Jüri Ratas palub vabandust, Kersti Kaljulaid palub vabandust ja vihkab ning Helir-Valdor Seeder vaikib. Keegi peab Eesti positiivsel arengul põhineva poliitika uuesti defineerima, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Pean alustama pihtimusega iseenda realiseerimata jäänud ambitsioonidest. Umbes kuraditosin aastat tagasi tekkis mul mõte töötada välja toimivale demokraatiale ülemineku teooria koos praktiliste näidetega. See pidi kehtima kui mitte kõikjal, siis vähemalt endise Nõukogude Liidu riikides. Eesti oli toona nii heal järjel, et sobis eeskujumudeliks.

Gruusias oli just-just toimunud rooside revolutsioon ja Ukrainas oranž revolutsioon. Need riigid vaatasid lootusrikkalt tulevikku. Muutuselootus tekkis Moldovas. Eesti asus oma arenguabi prioriteete määratlema just nende riikide abistamisega.