Juhtkiri: liiga pikad järjekorrad

Laps. Foto: Pexels/Cc0 Licence

Viimase kaheksa aasta jooksul on endalt elu võtnud piltlikult öeldes terve klassitäis lapsi – 36 poissi ja tüdrukut vanuses 10–17 aastat. See arv on vapustavalt suur ja näitab, et ühiskonnana ei oska me raskustes lapsi ja noori veel piisavalt aidata.

Pärast hiljutist traagilist juhtumit Sillamäel jagas Postimees mitmeid abiliini telefoninumbreid, et julgustada vajadusel abi otsima. Kahe lapsevanema lugu ja eksperiment tänases lehes aga näitavad, et kui lapsel on tekkinud enesetapumõte, on abi saamine arvatust keerulisem. Paljud abiliininumbrid on kättesaadavad vaid piiratud ajal, psühhiaatriakliiniku või vaimse tervise keskuse vastuvõtule pääseb aga heal juhul alles paari kuu pärast, sest psühhiaatreid ja eriti veel lastepsühhiaatreid pole piisavalt.

Mitte ükski laps ei tohiks sattuda olukorda, kus vabasurm tundub ainukese väljapääsuna. Kui asi on jõudnud nii kaugele, on kiire professionaalne sekkumine hädavajalik. Paljud suitsiidid on välditavad, kui õigel ajal reageerida.

Oma roll on kahtlemata ka raskustes lapse või nooruki vanematel või pereliikmetel, kes peavad näitama, et hoolivad ja soovivad aidata, kuid elutüdimuse ja enesetapumõtete korral on siiski vaja psühhiaatri sekkumist.

Sotsiaalministeerium on psühhiaatrilise abi kättesaadavuse probleemist küll teadlik, kuid olukorra kiiret paranemist loota ei ole. «Süsteem ei jõua nii kiiresti järele, kui see muutus on toimunud,» kommenteeris ministeeriumi nõunik Ingrid Ots-Vaik.

Psüühikahäirete sagenemisele ja sellele, et lastega tegelevaid psühholooge ja sotsiaaltöötajaid on liiga vähe, pöörati tegelikult tähelepanu juba 2002. aastal koostatud Eesti vaimse tervise poliitika alusdokumendis. Teisisõnu ei ole see, et abivajajaid tuleb juurde ja nendega tegelemiseks on vaja rohkem spetsialiste, mingi üllatus.

Laste vaimse tervise küsimus peab jõudma riigi prioriteetide hulka. Selleks tuleb suurendada rahastust ennetamisvaldkonnas ja väärtustada rohkem ka psühhiaatrite ja psühholoogide tööd. Praegu suunduvad paljud residentuuri läbinud psühhiaatrid kohe pärast lõpetamist välismaale.

Laste vaimse tervise küsimus peab jõudma riigi prioriteetide hulka. Selleks tuleb suurendada rahastust ennetamisvaldkonnas ja väärtustada rohkem ka psühhiaatrite ja psühholoogide tööd.

Me räägime vaimse tervise probleemidest viimasel ajal üha rohkem, inimesed on muutunud teadlikumaks ja ilmselt tänu sellele julgevad rohkemad ka abi otsida. Aga kui neid, kes saaksid kriitilisel hetkel abi pakkuda, lihtsalt pole, ei muutu olukord kokkuvõttes paremaks. Kui sügavas depressioonis laps või nooruk peab abi saamiseks ootama kuid, siis võib olla juba liiga hilja. Sama kehtib täiskasvanute kohta.