Kaupo Kutsar: mis on vahet petmisel ja organiseeritud petmisel?

Maasikad. Foto: Arved Breidaks / Lõuna-Eesti Postimees

Valgamaa Põllumeeste Liidu juhatuse liige Kaupo Kutsar arutleb selle üle, kuidas lisaks maasikatele müüakse välismaalt pärit tooraineid ja toitu Eesti toodetena. 

Igaüks saab aru, et imporditud maasikas ei ole kodumaine. Kuid kas imporditud toorainest Eestis valmistatud vorst on kodumaine või on ainult kodumaal valmistatud vorst. Tarbijana selles olukorras orienteeruda on pehmelt öeldes keeruline, eriti kui päritolumärgistuse kehtivad reeglid külvavad pigem segadust kui selgust. Toidutööstused on võtnud ostjate eest õiguse otsustada, mida ostjad saavad kodumaiseks pidada. Miks nii? Aga sellepärast, et tööstustele on see kasulik. Samas ka importmaasikate kodumaiste pähe müümine on müüjale kasulik.

Kui keegi müüb enda kasvatatud maasikaid segamini imporditud maasikatega. Kas selline tegevus on aus? Kas ei ole mitte seadusevastane tarbijaid toote päritoluga petta? Meie kõigi arvates peaks selline pettus olema seadusevastane ehk siis kuritegelik. Mis on vahet petmisel ja organiseeritud petmisel? Eelpool nimetatud ühe inimese ehk siis niinimetatud juhusliku müüja poolt korda saadetud pettus on kuritegevus. Kui aga grupp inimesi, nimetame seda gruppi siin ettevõtjateks, «võtab ette» ehk organiseerib ehk loob teadliku järjepideva tegevusega süsteemi, kus lai ring inimesi on eksitatud ehk petetud, kas siis on tegemist organiseeritud kuritegevusega? Tundub igatahes seda moodi.

Kuidas me nimetame tänast olukorda kus imporditud toorainest valmistatud toode (näiteks küpsis või vorst) müüakse, kõige jõulisemat päritolumärgistust, lipu värve kasutades, kodumaise tootena? See tundub kuritegelik. Seda enam, et erinevad uuringud kinnitavad, et tarbijad eelistavad kodumaist toitu ja inimestel on õigustatud ootus teada, mida nad ostavad ja söövad. Kuna kirjeldatud skeemi on välja mõelnud ja kasutavad paljud eelpool nimetatud ettevõtjad ehk siis toidutööstuse omanikud oma huvides, tarbijaid eksitades ja suurema läbimüügi saavutamiseks, siis paistab see igati olevat organiseeritud kuritegevus.

Kas selline skeemitamine ei ole seadusevastane? Tänase tarbijakaitseseaduse järgi peetakse eksitavaks kauplemisvõtet, kui sellega esitatud teave on ebaõige või kui faktiliselt õige teabe esitusviis petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ja kummalgi juhul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija selle mõjul tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Kui tarbija tahtis osta kodumaist toodet mis on kodumaisest toorainest, seda 76 protsenti tarbijatest lipumärgi kasutamise korral eeldab, siis saades teada tooraine import päritolust ta tõenäoliselt valib teise toote. Järelikult tundub tänane olukord ka seadusevastane.

Kuidas selline skeemitamine õigusriigis lubatud on? Lihtsalt öeldes kõik mis ei ole keelatud on lubatud. Eksitamisest huvitatud osapooli on liigagi palju ja neil on rahalised vahendid oma huvide kaitsmiseks. Samas ei ole sellist avalikku huvi esindavat jõudu kes suudaks selguse nimel tarbijate eest võidelda ehk siis tarbijad ei ole leidnud endile piisavalt jõulist eestkõnelejat.

Nagu ütles 17. juulil Toiduliidu juht Sirje Potisepp «Maa Elu» veergudel: «Eestimaisel toidukaubal on võrreldes välismaistega mitu eelist. Eelkõige see, et seda valmistatakse siinsamas kohapeal, meie oma inimeste poolt ja maitse järgi. See tähendab, et ära jääb pikk tarneahel ja protsess on meie enda kontrolli all.» Paljude ostjate jaoks ongi sisseoste tehes soov vältida pikka tarneahelat, seda ka keskkonnasäästmise huvides. Kuid importtooraine kasutamise korral tarnivad tööstused tihti toorainet isegi teistelt mandritelt ja tarbijal puudub igasugune ülevaade toote tegelikust päritolust.

Tänu maasika paanikale on Veterinaar- ja Toiduamet võtnud värsked aiasaadused ja nende müüjad kõrgendatud tähelepanu alla. Samas tuleks tarbijate selguse ja kodumaise toidutootmise huvides Maaeluministeeriumi eestvedamisel korrastada kogu päritolumärgistuse süsteem ja seejärel võtta tähelepanu alla ka kodumaise toidu tooraine päritolu ja importtoorainest toidu eksitav kodumaisena müümine. Üheselt arusaadav päritolumärgistus on meie kõigi huvides.